Just nüüd mõni aeg tagasi juhtus eriti lambikas asi. Läksime Annamariga hilisõhtust jäätist sööma (siin ülimõnusad jätsikohad, võid igast erinevaid jäätisesorte võtta ja igast manti sinna peale panna) ja teel sinna nägime ühes parklas mahajäetud madratsit- selline kena roosiline, kaheinimese oma. Tagasiteel koju mõtlesime, et veaks selle kahevahel koju. Koduni oli küll tükk maad, aga mõtlesime, et mis see siis kahel tugeval tüdrukul ära teha ei ole. Võtsime selle siis mõlemast otsast kätte, aga madrats osutus raskemaks kui me arvata oskasime. Ubisime seal seda veidi, kuni üks neeger meits veits eemal midagi seletama hakkas. Tal oli selline päris suur kastiga auto ja küsisime, kas ta ei viitsiks madratsi auto peale võtta ja meid koju ära viia. Alguses ta tundus nagu veidi tõrges, aga siis oli rõõmuga nõus. Ja nii me siis sõitsimegi madratsiga kodu poole (jala poleks me seda iial suutnud ära viia). Tänasime ausaid härrasid ja tarisime madratsi liftiga kolmandale korrusele. Muidugi pidime liftis pilti ka tegema. Jama oli see, et uksed tahtsid kogu aeg kinni minna ja pidime jala pidevalt vahele, aga siis liftiga juhtus midagi ja ta läks korrast ära mõneks ajaks, aga no natuke naiste mõistust ja lift sai jälle korda. Eile hankis Pets meile rõdule toolid ka, mille jälle mina ja Annamari meie majast mahajäetuna kuskilt koridorist leidsime. Aga me pole ainukesed, kes asju igalt poolt kokku korjuvad. Teised eestlased on leidnud ka madratsi ja vist kaks patja ja noa. Aga no küll me varsti üle trumpame oma leidudega.

Käisime täna Annamariga ühes pizzakohas ja kui me parasjagu üliiimaitsvat ja üliiisuuurt pizzat õgisime, tantsis samal ajal akna taga üks väga kahtlases mustas riietuses persoon oma walkmaniga. Oli raske aru saada, kas tegu oli naise või mehega, aga see oli küll hästi aru saada, et tal midagi seal üleval korrast ära oli. See oli lihtsalt niiii veider olukord, kuidas meie üritasime rahulikult oma pizzat süüa ja akna taga tantsib mingi veidrik ja ära ka ei lähe. Enne teda oli veel üks vanamees, kes aknast sisse vahtis ja läbi klaasi mulle midagi mu tedretäppide kohta karjus. See on lihtsalt täiesti hämmastav kui palju igast veidrikke USA-s on, aga see tegelikult just lahe ongi.

Täna oleksin endale peaaegu töö saanud, aga takistuseks sai see, et mul ei ole autot, et hommikusse vahetusse tööle asuda ja kell pool kuus kohviku uksed avada. Muidu selle kohviku omanik oli supertore ja süstis mulle veits positiivset energiat edasisteks tööotsinguteks. Täna priiskasin veits ja ostsin endale supermõnusad kõrvaklapid ühe superlaheda müüja käest.

Olen kuulnud, et praegu Eestis ilusad ilmad, aga meil siin enne järgmist nädalat vist päiksepaistelist ilma ei lubata. See on tegelikult väga hea, sest siis pole vähemalt kiusatust randa minna töö otsimise asemel. No homme olen ma igal juhul valmis tööd saama :)

Käisime täna raamatukogus uusi valesd täis CV-sid välja printimas. USA raamatukogudes on selline süsteem, et arvutit saab kasutada ainult 15 minutit ja selle aja jooksul võib seal mida iganes teha. Täna ootasime nelja arvuti taga järjekorras.
Ja mida teevad ameeriklased, kui neile on antud 15 minutit arvutis olemiseks?
1 mängis internetis mingit arvutimängu, 2 tükki olid facebookis ja neljas härrasmees vaatas netis paljaid naisi ja kirjutas neile kirju. Kui tema aeg läbi sai, läks ta uuesti järjekorra lõppu ja kui Madli oma CV-d välja printis, siis sai ta meie arvuti kõrvale ja ihus Madli CV pildi peale hammast. Aga peagi tuli turva ja ajas ta minema.

Erinevate CV-de kohaselt on mul päris mitu head ametit olnud- cleaner, receptionist, hostess, shop assistant, server, dishwasher jne. Heal lapsel mitu ametit eksole, aga kurb on see, et tegelikkuses kuuluvad minu tööajalukku kõigest rohimine, väetamine ja istutamine. Aga no nendega vist ettekandjaks ei saa või mis?

Eile saabus San Diegosse kaks uut eestlast. Selle puhul võtsime ette väikse tripi Nuki-Triinu-Tony-Joonase poole, kuhu nad elama läksid. Tahtsime uustulnukad üle vaadata, aga kui meie kohale jõudsime, siis tulnukad juba magasid. No mis seal ikka, rääkisime veits teistega juttu ja hakkasime kodu poole tagasi liikuma. Enne koduteele asumist ostsime endale burksieined ka. See oli mu teine burger siin USA-s ja peab tõdema, et see teine polnud karvavõrdki parem kui see esimene. Peab ikka oma vanade liistude juurde jääma ja hiinakast toitu ostma... või siis burritot. Mmmmm. EIle mingid Jussi skeidisöpad ütlesid, et me oleme hullud, kui tahame Mehhikosse minna, sest seal pidi ikka mingi eriti kole olukord olema, aga no kõik nagunii peavad meid hulludeks eestlasteks, kes USA-sse tulid. Eile käisin tööd jälle otsimas ja mingi kolmest kohast küsiti mult, kas ma olen venelane. No tere talv, selle peale ikka annab tulla. Muidu kui seal kesklinna piirkonnas käia, siis seal ikka alati juhtub midagi huvitavat või näed mingeid huvitavaid inimesi. Peale selle, et negrudel on mingi värk heledanahaliste ja blondidega, on neil mingi fetish ka prillidega. Ehk siis ma olen endale kõik need "halvad" asjad saanud.

Täna on laupäev, seega puhkepäev. Juss rääkis juba päris ammu, et täna esineb rannas Red hot chilli peppers, aga eile tuli välja, et see on hoopiski Red NOT chilli peppers. No tunduski kuidagi kahtlane, et nad hommikul kell 11 esinevad ja veel tasutagi.

Eile tegime Annamariga fotoshooti, sest ma olen talle ühe sünnipäevakingi võlgu. Temast saaks päris hea emo.

Tunnen enda arvutist puudust. Olen sunnitud raamatuid lugema samal ajal kui teised häkivad oma läpakates. Ega mul lugemise vastu midagi ei olegi, aga mul on ainult 2 raamatut kaasad- mõlemat olen juba varem lugenud ja ühe lugesin lennukis läbi ja ega see teinegi kaua vastu pea. Peab vist mõtlema mingeid uusi tegevusi välja.

Jep, jaanid peetud ja politsei eest ära põgenetud jne. Nagu mu blogi pealkirigi ütleb, siis olen ma siin USA-s jälle alaealine ja alkoholi peab salaja manustama. Eile sai natuke rummi võetud kodus ja pärast läksime randa, pikutasime murul ja rääkisime juttu, aga kui politseiauto järsku muru peale sõitis ja meie poole tulema hakkas, siis mingi karvane hüüdis kuskilt "RUUUUN, RUUUUN!!!!!!!" ja meil läks paanika lahti. Pistsime kõik jooksu ja hargnesime kaheks. Redutasime kõik peidus, kuni õhk oli puhas. No tegelikult poleks pidanud me ära jooksma, aga no eks me oleme siin sellised toored veel et ei tea täpselt kuidas asjad käivad. See karvane ilmselt tegelikult hüüdis hoopiski oma semule, et ta ära jookseks, sest nad ajasid seal muruplatsi peal mingit kahtlast värki. Üldiselt politsei välismaalasi eriti ei tülita kui just keegi ei laaberda kuskil tänava peal.

Muudest asjadest nii palju, et tööd pole ikka veel ja valged püksid on siiani jalas. Linnud siin USA-s ka laulda ei oska. Nende laul kõlab nii nagu kümme inimest peseks ajalehega akent (teate küll seda vastikut kriuksuvat häält, mis vahel tekib kui ajalehega akent või peeglit vms nühkida). Kõige rohkem armastavad nad "laulda" hommikuti ja ajavad mind sellega pidevalt ülesse, aga no inimene harjub kõigega eksole.

Aga no üldiselt soovitan siiski teil Annamari blogi lugeda, sest ta veits agaram kirjutaja kui mina. Mul pole ju enda arvutit ka enam :(

Ma olen ikka täiesti kohutav reisiblogi pidaja. Aga no ega ma ju reisigi, otsin päevad läbi tööd, aga midagi ei leia. Või noh... peab tõdema, et viimastel päevadel me eriti agaralt tööd otsinud ei ole kah- rand ja päike meelitavad liiga palju. Muidu siin USA-s ikka päris kirju seltskond. Pidevalt keegi kommenteerib midagi (või kedagi) ja bussiinimesed on ka omamoodi. Vahel tekib tunne nagu oleks issanda loomaaeda sattunud. Ega mul nagu väga midagi lisada polegi, ma pean hakkama end ranna poole sättima, et enda valgetest pükstest lahti saada. Õhtul koguneme San Diego eestlastega kokku ja peame Ocean Beachil jaani. Lalalalala.

Kallid inimesed,

Mu arvuti ütles üles eile!!! Annamari tegi minu arvutist Facbookis mingi miljon testi, kes teda salaja armastavad ja kes temaga suudelda tahavad jne jne, aga mu arvuti lihtsalt ei pidanud sellele jaburdusele enam vastu ja nüüd näitab ta ainult sinist pilti. Isegi meie oma pere IT-Pets ei osanud sellega midagi peale hakata. Nüüd on mu Dellike kasutuskõlblik ainult kohvitassialusena (kuna lauda meil pole). No kurat, mu arvuti ei pidanud vastu isegi mitte aastat :D Päris nõrk.

Aga no muidu on chill. Täna hommikul sõime rõdul pannkooki vaarikamoosiga, jõime kohvi ja nautisime palmidega vaadet. Kahju ainult, et poolt seda vaadet rikub ära üks majakolakas meie rõdu nina all. Täna käisime kõik tööd otsima, keegi midagi ei leidnud. Ainult Jussile helistati ühest burksikohast ja kutsuti tööintervjuule. Täna oli päris kuum ilm, mul on päris korralik parmupäevitus ka. Randa päevitama pole veel jõudnud ja enne ei tahaks ka minna kui tööd pole leidnud.

Olen selle USA eluga juba täitsa ära harjunud. Selline tunne on, nagu oleks siin juba 2 kuud elanud, kuigi läheb alles teine nädal. Aga jah, rahad on meil kõigil otsas ja kõik on kõigile võlgu. Kui kesklinna satume, siis olme ikka ühes hiinakas söömas käinud, mis muidu näeb selline täiega rotikas välja, aga toit on ülihea ja võrreldes teiste kohtadega väga odav ka. Kui ikka seal söömas on ära käidud, siis see on küll garanteeritud, et järgmisteks tundideks on toidumure lahendatud, aga no õhtuti läheb ikka kõht tühjaks ja siis kugistan Eestist kaasa võetud kiirnuudleid alla. Pole just parim variant, aga vaesel ajal käib kah. Avastasin, et ma pole ühtegi piltigi siin USA-s oldud ajast üles pannud. Eks see ole selle süü, et pidin USA-sse tulles suure ohverduse tegema ja jätsin kaamera maha, kuna käsipagas läks liiga raskeks ja pidevalt mõtlesin, et peaks teistelt tehtud pilte küsima, aga no nüüd mul pole enam arvutit... üsna niru seis on. Praegugi rotin Madli Mäkki (tänks Madli). Et jah, praeguseks siis kõik... Aga tegelikult ma ei saa aru, mis värk on, sest oma teist blogi on mul palju huvitavam kirjutada, aga see siin on üsna tüütu.

Okei mõtlesin, et kirjutan siia natukene, et sellest tüütust kohustusest lahti saada.
Asjad olid vahepeal üsna halvad, kuna meil polnud kodu. Alguses kui San Diegosse saabusime, siis võtsime asja üsna lõdvalt. Need hostid, kelle juures esimesed ööd olime, said meile ühe korteri ja selle asjaajamisega läks üsna kaua aega, aga samal ajal me muid kortereid enam ei vaadanud ja lõpuks lendas see korterivärk metsa, kuna mänedžer sai teada, et meid tuleb sinna rohkem kui 2 inimest elama. Siin on inimestel väga karmid reeglid, kui palju inimesi ühes korteris elada tohib ja tahavad saada igast asju, näiteks nagu tõend selle kohta, et sul on töö olemas ja oled võimeline üüri maksma ja ka tõendit selle kohta, et oled eelnevates kohtades kuskil korterit üürinud ja mingeid probleeme sellega pole olnud. Kuna meil siiani tööd pole ja igasugune USA üüriajalugu puudub, siis kodu leidmine oli väga raske. Lõpuks leidsime ühe vanamehe, kes Ocean Beachil 3-toalist ja kahe vannitoaga korterit üürib. Üle kivide ja kändude saime selle endale. Läksime korterit vaatama niimoodi, et Madli ja Juss mängisid paarikest ja mina olin lihtsalt nende sõbranna vms. Õnneks mingeid formaalseid dokumente teha polnud vaja. Korteriomanikust sai meie uus vanaisa, kes meid oma käpa alla võttis ja meile bussikaardid ja pangakontod muretses. Tegelikult ta võiks vähem vanaisa olla, sest ta siin käimised muutuvad juba tüütavaks. Aga no kui me talle pärast teatasime, et 3 inimest tahaks siin veel elada, siis ta veits kohkus ära, sest nagu ma juba ütlesin, siis siin USA-s mingi oma seaduste kamm, aga lõpuks oli ta nõus ja hakkas meilt rohkem raha nõudma. Aga ega me ka lollid pole, ütlesime et meil on üks teine korter ka, kuhu me vb saaks ja kus äkki odavam oleks ja seda kuuldes lasi ta kohe üüri alla. Muidu meil siin selline ilma mööblita korter, ostsime endale madratsid-padjad ja värgid-särgid. Vanaisa andis veel enda köögivärki ka meile. Akna all on meil palm ja õhtuti näeb Seaworldist tulevat ilutulestikku. Mul on väga hea meel, et me kesklinnast Ocean Beachile üle tulime, sest see kesklinn on mingi suht rotikas koht, kus on palju mehhiklasi ja kes blonde inimesi esimest korda näevad. OB on ikka hoopis teine asi. Muidu siin USA-s kõik inimesed on super toredad ja San Diego on ka super ilus, Ocean Beachi rannast ma ei hakka parem rääkimagi!! Oleme ka San Diego päris getos ära käinud, see oli mehhiklasi täis loomulikult. Muidu Mehhikosse kohalikud väga ei soovita minna, sest seal toimuvad mingid narkosõjad ja inimesed surevad ära, aga vanaisa lubas meid sinna kuskile ilusasse kohta viia. Ah jaa, grämpal on ju mingi 100 autot ja need on täiega ägedad vanaaegsed, alles me rallitasime ühe Volgaga linna peal ringi. Ei jah, supercool on, töö võiks ka olla muidu. Homme hakkame otsima. Kui muud üle ei jää, siis lähme Seaworldi vaalasid küürima. Ma läheks täitsa hea meelega.
Me tegime Annamariga just oma toa korda ja nüüd on elu täitsa elamisväärne siin, isegi ilma mööblita. Tegime süüa ka- pastat, aga kui poisid koju tulid, siis ütlesid, et mingi peedi hais on siin.
No igatahes, tegelikult olen ma pidevalt mõelnud mingeid lahedaid asju, mida siia kirjutada, aga kuna mul on nii pikk vahe jäänud sisse, siis kõik on kahjuks meelest ära läinud.
Aaaaaa peaaegu oleksin ära unustanud KATJA. No tema on üks Siberi tšikk, kelle juures paar ööd olime ja kes meid petuga korterist ära ajas, kuigi see polnud tema korter. Annamari vist kirjutas sellest rohkem oma blogis (http://ignoringburgers.blogspot.com/), ma ei viitsi trükkida.

Meil oli just 5,6-palline MAAVÄRIN. Chill.

Peagi annan oma tegemistest rohkem teada.

Nii, alles nüüd sain internetti, et oma edasistest seiklustest teada anda. Jõudsime Madriidi küll, aga New Yorki lennuki peale siiski ei jõudnud. Jällegi saime tasuta toa 4-tärnilises hotellis ja söögid sai ka kauba peale. Rootsis tühjendasime minibaari päris usinalt, aga Madriidis piirdusime mõne purgi karastusjoogiga. NY-s enne maandumist tiirutasime veel mõnda aega lennujaama kohal, sest maandumisrada oli täis vms. Päris hea adrenaliinilaksu sai, sest lennuk tegi õhuaukude pärast päris head ameerikamägede sõitu. Annamari kohver oli alguses kadunud, aga Juss leidis selle "kogemata" üles. Kohver oli lahti muugitud ja kõik läbi otsitud, aga midagi õnneks vist ära ei olnud võetud. Esialgsete plaanide kohaselt pidime New Yorgis olema vähemalt poolteist päeva, niimoodi et üks päev oleks läinud NYC avastamisele, aga nüüd olid need plaanid katki. Meid pidi üks tüüp couchsurfingust NY lennujaamas vastu võtma, aga kuna meil üks päev ära kadus, siis mõtlesime, et võtame parem Manhattanil hostelis toa, et natukenegi rohkem linna näha. Madriidi lennujaamast lahkudes oli passikontrollil päris tugev kahtlus, kas minu passipildil ja viisapildil ikka sama inimene on. Nats aega pidas seal omaette aru ja lõpuks lasi mind ikka läbi. NY lennujaamas võttis meid peale üks gängsterist isehakanud taksojuht, kellel peas ülisuur arm ilutses. Sõit hostelisse oli päris hea- tümm mängis, auto oli mugav ja vaade linnatuledes Manhattanile oli super. Autost välja astudes võttis meid vastu mingi kalalöga, mis tee peal laiali oli ja muidugi ka sellega kaasas käiv hais. Avastasime, et olime endale toa hankinud Chinatowni. See oli ainuke hostel, kus vabu tube oli enam-vähem normaalse hinnaga ja me olime üsna õnnelikud, et just sinna kanti sattusime, sest see oli ikka ülivägev koht. Kõndisime veel õhtul Chinatownis ringi ja no kõik oli täpselt nii nagu kuskil USA filmides. Järgmisel hommikul vaatasime veits mujal Manhattanil ka ringi, aga eriti palju ei jõudnudki ringi käia, sest kella 12 paiku pidime juba lennujaama hakkama liikuma. Time squarel sai ikka ära käidud ja üleüldist Manhattani linnapilti sai ka piisavalt näha. Noh jälle ütleks nii et kõik oli nagu kuskil filmis :D Sellist suurlinna elu ikka naljalt kuskil mujal ei näe. Inimesed olid ka hästi sõbralikud. Tulid lausa ise pidevalt abi pakkuma, kui nägid, et me linnakaardiga jännis olime. Peagi ootas meid ees siselend San Diegosse. Lennuk oli üsna ebamugav ja süüa ka ei antud. Pärast 5,5 tundi jõudsime kohale ka ja vastu võttis meid üks paarike couhsurfingust, kes on väga-väga toredad ja kelle juures me nüüd kuskil 10.juunini olla saame. Loodetavasti selleks ajaks oleme korteri leidnud ja siis saab ka tööd hakata otsima. Pole veel San Diegos ringi liikuda jõudnud, aga ilmas oleme küll üsna pettunud. Jahe on ja päikest ka pole :S Selleks nädalaks eriti paremat ilma ei luba ka. Siinkohal oleks küll üks paar pikki pükse ära kulunud, mida ma muidugi kaasa ei võtnud, arvates et siin neid vaja ei lähe. Loodetavasti see ilmavärk läheb siin ikka peagi paremaks.

Sõit USA-sse kestis kokku ~20 tundi. Õhkutõusud ja maandumised olid päris head, aga muu sõit ikka üsna väsitav. Õnneks niipea enam lennukiga sõitma ei pea.

Kannatuste rada

Viimane päev Eestis oli mõnus. Esmalt sai isa-emaga selleks korraks viimast korda koos oldud ja siis väike piknik koos viie super söpakaga. Paremat päeva poleks osanud lootagi.

Tänane hommik oli ka omamoodi. Hommikul kell 06:15 sõidutas mind lennujaama juba päris mitu-mitu päeva näinud takso. Raadiost tuli Homenjat ja Rolfi ("Mu ingel saaa...."). Nagu arvata oligi, olin esimene meist kolmest, kes kohale jõudis. Annamari ja Juss tulid ka varsti ja peagi sai lennuki peale minna. Turvaväravatest läbi minnes hakkas värav piiksuma ja mind otsiti läbi. Teadsin, et sellist asja võib juhtuda, aga kuna tegemist oli minu esimese lennureisiga, siis võttis ikka jala veits võbisema. Midagi eluohtlikku mult ei leitud ja ma võisin edasi minna. Lend oli päris igav, kuigi kestis kõigest 45 minutit. Kohale jõudes passisime Stockholmi lennujaamas... eee... mingi 12 tundi? Pidime saama sealt Madriidi lennukile, aga mootoriga oli mingi jura ja meid ajati lennukist välja. Nojah, mis siis ikka, selle asemel saime tasuta hotellitoa ja söögid Stockholmis. Tuba on kena ja wifi on ka!! Muidu oleksime pidanud Madriidi lennujaamas ööbima. Ja ah jaa oleksin peaaegu unustanud- kerge paanika oli ka Stockholmi lennujaamas. Kui ma oma koti kontrollist läbi lasin, peatas sealne turvatöötaja järsku lindi kinni ja kutsus teise töötaja enda juurde. Midagi nad seal jahvatasid rootsi keeles ja vahtisid arvutiekraanile, mis siis minu koti sisu näitas. Noh ei teagi mis sellega oli, aga edasi mind siiski lasti. Ja siis... mõne aja pärast kuulen kõlaritest jälle mingit rootsi möla ja keegi justkui ütleb minu nime kolm korda. Noh eks ta selliselt väga suure aktsendiga oli öeldud, aga ma kohe esimese asjana mõtlesin, et midagi ikka selle kotiga siis oli. Vaatasin veel enda koti sisu üle, aga midagi eluohtlikku ma sealt küll ei leidnud. Läksime siis kolmeski tagasi ja küsisin sealsetelt töötajatelt, milles asi on ja mind suunati edasi service desk-i, sest midagi pidavat lahti olema lennufirma asjandusega. Otsisime seda service deski taga aga ei leidnud, mitte ühegi töötaja juhenditest ka õigesti aru ei saanud ja lihtsalt tormasime mööda terminali ringi, sest meie lennuk pidi varsti lahkuma (kuigi lõpuks siiski ei lahkunud). Pidevalt saadeti meid ühest kohast teise, aga kuskilt abi ei saanud. Kartsime Annamariga, et äkki on mingi värk pagasiga, sest Tallinna lennujaama check in-i tädi keeras mingi jura kokku, niimoodi et meie pagas pidi otse minema New Yorki, kuigi TEGELIKULT pidime pagasi igas lennujaamas välja võtma. Kuna aga Madriidi lend ära jäi, siis saime mõlemad ka pagasi tagasi. No igatahes... lõpuks sellest häirest midagi ei saanudki. Juss arvas, et ma kuulsin lihtsalt mingeid hallukaid ja mina nüüd ei teagi enam mida arvata. Võib-olla kujutasingi midagi ette. Noh, mis seals' ikka, naltsi peab ju kah saama.

Ja nüüd me siin olemegi. Homme siis loodame, et saame Madriidi ja suht suure tõenäosusega vist NY-i lennu peale ei jõua. Aga eks näis mis saab... Elu on seiklus.