Jälle alaealine

Andke andeks, sõbrad, et ma mitte midagi kirjutanud viimasel ajal ei ole. Tegelikult oleks kirjutada päris palju, sest koguaeg toimub midagi, aga aega või tahtmist jääb väheks. Aga ma teen nüüd lühidalt.

Kõige esimesena ütlen tähtsaima asja- sain esimest korda burrito eest kiita kliendi käest. Ja siis käisime Green Day kontserdil, sest Jeff hankis tasuta piletid jälle kuskilt. Ja Jussi skeidisõprade juures oleme peol käinud, 2 korda. Kui esimene kord käisime, siis läksime ka väikesele jalutuskäigule Mentone tänavale, et vanu aegu meenutada ja teisel korral käisime ka OB ranna ääres, et "n ä g e m i s e n i" öelda. Meil on muidu Annamariga selline üldine komme keset skeidipidusid kahekesi jalutama minna ja Jussi sõpradele jäi täiesti arusaamatuks, miks seda tegema peab. Kui Mentonele minna tahtsime, siis James oli väga mures ega me ära ei eksi või et kas me tõesti ei taha, et meid ära viidaks (me tõesti tahtsime väga ja l u t a m a minna), nii et Ryan pidi lõpuks "let them be, they just wanna have some girl time" ütlema või kui me teisel korral ranna ääres käisime ja tagasi tulles Ryan aru hakkas pärima, miks me neid "secret walk-e" teeme. Ega me isegi tea, aga vahel on lihtsalt vaja maailmaasju arutada ja suve alguse aegu meenutada. Lõpuks ikka põgenesime peolt ja sõitsime taksoga koju. Annamari: "Juss, naudi nüüd oma elu kõige kallimat taksosõitu", kuigi lõpuks ei tulnudki summa eriti hull- 23 dollarit. Alguses pani taksojuht üldse lampi ja ütles, et sõit Rosencransile on 70 dollarit, aga lõpuks oli nõus 30 dollariga ära viima ja lõppude lõpuks tuli ikka 23 dollarit. Ei mulle sobib.
Ja eile siis oli meie ärasaatmispidu ja meie 4 töökaaslast Thrift Traderist olid ka kohal. Loomulikult olid eestlased kõige vintskemad ja jõudisd ka veel kell 4-5 hommikul mullivannis liguneda (sama ajal kui Madis istus eetika loengus, muahaha). Jeff palus mul, et ma Madli ska muusika tantsu järgi teeks. Muidugi tegin ka ja õpetasin seda Alefilegi. Pärast tegime võistluse, kumb kauem jaksab seda tantsu teha. Noh, pidin kahjuks kaotama, sest Alef on tõesti päris sitke, aga no täna tal selg valutas sellest võistlusest ja minul valutasid jalalihased. Eile õppisin trummide mängimise ka ära (keegi bändi ei taha teha?).
Prtrhehuty. Homme sõidame Alefiga LA-sse, et turistiasju teha ja ülehomme hakkame kodu poole sõitma. 13. septembril saab jälle kodumaad oma jalge all tunda ja ma juba ootan seda.