LEHM VAJAB ABI!!

http://www.lauakunn.ee/?cat=11

Hääletage lehma poolt, kindlalt!!

Andke andeks, sõbrad, et ma mitte midagi kirjutanud viimasel ajal ei ole. Tegelikult oleks kirjutada päris palju, sest koguaeg toimub midagi, aga aega või tahtmist jääb väheks. Aga ma teen nüüd lühidalt.

Kõige esimesena ütlen tähtsaima asja- sain esimest korda burrito eest kiita kliendi käest. Ja siis käisime Green Day kontserdil, sest Jeff hankis tasuta piletid jälle kuskilt. Ja Jussi skeidisõprade juures oleme peol käinud, 2 korda. Kui esimene kord käisime, siis läksime ka väikesele jalutuskäigule Mentone tänavale, et vanu aegu meenutada ja teisel korral käisime ka OB ranna ääres, et "n ä g e m i s e n i" öelda. Meil on muidu Annamariga selline üldine komme keset skeidipidusid kahekesi jalutama minna ja Jussi sõpradele jäi täiesti arusaamatuks, miks seda tegema peab. Kui Mentonele minna tahtsime, siis James oli väga mures ega me ära ei eksi või et kas me tõesti ei taha, et meid ära viidaks (me tõesti tahtsime väga ja l u t a m a minna), nii et Ryan pidi lõpuks "let them be, they just wanna have some girl time" ütlema või kui me teisel korral ranna ääres käisime ja tagasi tulles Ryan aru hakkas pärima, miks me neid "secret walk-e" teeme. Ega me isegi tea, aga vahel on lihtsalt vaja maailmaasju arutada ja suve alguse aegu meenutada. Lõpuks ikka põgenesime peolt ja sõitsime taksoga koju. Annamari: "Juss, naudi nüüd oma elu kõige kallimat taksosõitu", kuigi lõpuks ei tulnudki summa eriti hull- 23 dollarit. Alguses pani taksojuht üldse lampi ja ütles, et sõit Rosencransile on 70 dollarit, aga lõpuks oli nõus 30 dollariga ära viima ja lõppude lõpuks tuli ikka 23 dollarit. Ei mulle sobib.
Ja eile siis oli meie ärasaatmispidu ja meie 4 töökaaslast Thrift Traderist olid ka kohal. Loomulikult olid eestlased kõige vintskemad ja jõudisd ka veel kell 4-5 hommikul mullivannis liguneda (sama ajal kui Madis istus eetika loengus, muahaha). Jeff palus mul, et ma Madli ska muusika tantsu järgi teeks. Muidugi tegin ka ja õpetasin seda Alefilegi. Pärast tegime võistluse, kumb kauem jaksab seda tantsu teha. Noh, pidin kahjuks kaotama, sest Alef on tõesti päris sitke, aga no täna tal selg valutas sellest võistlusest ja minul valutasid jalalihased. Eile õppisin trummide mängimise ka ära (keegi bändi ei taha teha?).
Prtrhehuty. Homme sõidame Alefiga LA-sse, et turistiasju teha ja ülehomme hakkame kodu poole sõitma. 13. septembril saab jälle kodumaad oma jalge all tunda ja ma juba ootan seda.

4 keywordi millega inimesed on google otsinguga minu blogisse tulnud:

1. alaealine gei
2. alaealine klubis
3. jälle alaealine
4. ma olen alaealine homo

Mul on samast hambast j2lle tykk 2ra. H6issa Mehhiko hambaarstid! Well done!

Eile olime Annamari ja Jussiga kaltsukas tool. No kohe yldseee ei viiitsinud tood teha. Seal meeldib mulle tool rohkem k2ia selle p2rast, et seal on teistega koos l6busam k2ia jne, aga kohvikus pean ma t2iesti yksinda istuma. Aga sellegi poolest meeldib mulle kohvikutoo rohkem, sest seal moodub toop2ev mitu-mitu korda kiiremini ja yleyldse on selline chill. Anyway, meil Jussiga oli ikka t6esti sellest toost kopp ees ja otsustasime North Parki t2navate peale vox populit tegema minna, sest Jussil oli kaamera ja mikrofon kaasas. Kysisime niisama San Diego kohta mingeid kysimusi ja sattusime ka yhe gei otsa, kes oli no niiiiii gei, et see oli midagi hullu. Mul ei j22nud muud yle kui ainult vaadata ja imestada. P2rast kysisime inimeste k2est, kas nad teavad, mis on Eesti ja... nad teadsid!! Ainult m6ni yksik inimene t6esti ei teadnud ja need olid ka sellised kodutute taolised inimesed. Yks akordionim2ngija pakkus v2lja, et Eesti on suveniir, aga ta ei osanud oma vastust p6hjendada. Kokkuv6ttes v6ib vist oelda, et ameeriklased polegi nii rumalad, v2hemalt mitte North Parkis. Igatahes, kuidagi suutsime oma toop2eva l6puni veeta ja siis tulid Jeff, Alana ja Dylan meile j2rgi, et koos sooma minna ja siis kinno, sest Jeffil olid tasuta piletid. Soime yhes puht ameerikalikus kohas, loomulikult tellisime Annamariga burgerid endale. Ma ei tea, millest need ameeriklased neid piffe seal valmistavad, aga need maitsevad jube kehvasti. Aga muidu v6ib oelda, et burgeriga v6is ysna rahule j22da. Kahju, et sellest midagi v2lja pole tulnud, kui ma Helile ytlesin, et ma ei kavatse mitte yhtegi burgerit USA-s syya. Haha. Aga film oli selline, et midagi nii veidrat polnud ma ammu vaatamas k2inud. Nime ei m2leta, aga seal oli mingi hiirte hull. Nagu mul tihtipeale kombeks on, siis j2in filmi l6pus j2lle magama. Vahepeal avasin silmad siis, kui kellelgi s6rm otsast raiuti, aga siis m6tlesin, et parem on vist edasi magada. Aeg-ajalt kuulsin l2bi une seda ka, kuidas Juss k6rval korrutas, kui "ridiculous" see film on. Jeff v6ttis kinno kaasa suure punase kotit2ie kraami ka, kust seest karastusjoogid, 6lu ja kommid v2lja tulid. P2rast veel kiitles mulle, kui hea diili ta tegi, sest kinos maksavad M&M kommid 4 dollarit + kopikad, aga tema sai need poest v2hem kui dollariga. Pole paha.

P.S- tuli välja, et kaksikud (Matt ja Mitch) on vahepeal kaheksat eestlast hostinud. San Diego on VÄÄÄIKKKEEE.

Täna tulid Juss ja Matt minu töö juurde, et tasuta süüa saada. Ega ma kade ei ole, tegingi neile paar sandwichi. Pärast töö lõppemist hängisime Jussiga Matti juures. Poisid värvisid svammidega mingit puujurakat ja pärast pani Juss oma Five Guysist saadud oskused proovile ja meisterdas hamburgereid. Kui kõhud täis said, viskasime kalipsod selga ja läksime surfama, st et kes surfas ja kes bodyboardis. Kuna Sid liitus ka meiega ja oli ainult 3 surfilauda, siis kõige nõrgem pidi bodyboardiga leppima, st mina. Aga ma polnud pettunud, sest bodyboardimine on LAAHHEEEE. Läksime mingisse koerteranda. Alguses oli igav, sest häid laineid ei tulnud, aga siiis... Lained olid haaiiiiiiged. Saate aru, need on sellised lained, et surmahirm tuleb peale mõnikord, aga kui sa sellise surmalaine peale satud ja ta sind pika tee kalda poole veab, siis on see maailma parim tunne.

Eile kallas Annamari mulle ämbritäie jääd pähe ja looomulikult Armo filmis!! Jälle pidin ohver olema. Armo on muidu BFM-st üks tüüp, kes tuli oma söpadega USA-sse trippima ja eile oli meil nende hotellis väike koosistumine. Armo keeras veits ära ja see oli niiiii naljakas. Looooomulikult filmisime.

we LOOOOVEE tips!

Täna tööl astus kohvikusse sisse üks noormees oma pruudiga, kes tellisid endale liha. See oli selline huvitav tellimus, sest me üldiselt tooraineid ei müü seal, aga päris lõbus oli taldrikul kahte lihakäntsakat serveerida. Mõlemad veel kinnitasid, et nad ei ole uimastite mõju all. Ja siis oli veel üks tüüp, kes teadis lausa kus Eesti asub ja mis Eesti lipuvärvid on. That was pretty amazing. Aga loomulikult polnud tegu ameeriklasega, sest nemad ei tea välismaailmast midagi. Tegu oli hoopiski Tšiilist pärit noormehega. Ja üks vanamees ütles, et mul on "sweet accent". Heh, spänks vana. Täna oli üleüldse päris mõnus tööpäev. Tipiga tegin ka rekordi- sain lausa 14 dollarit. See teeb selle päeva tasa, kui ma mingi 60 senti sain. Jen (minu boss) hilines tunnikese, nii et sain ühe lisatunnigi kirja. Kahjuks lägastasin kohvikuesise parkla ja kohvikupõranda jäätist täis, kui jäätisetünni Jeni autost sisse vedasin. See kurivaim oli autos sulama hakanud ja kõik tilkus maha. Oleks ju võinud mingi kasti võtta vms, aga no eiiiii. Üsna piinlik oli, aga no ma koristasin ruttu ära.

Ja siiis eile käisime veepargis. Sitaks lahe oli. Saime endale eratelgi tänu jooga-hindudele (Alefil on mingid kahtlased tuttavad), kellega koos seal chillisime.



Väike söpapilt ka vahepeal. Seal meie taga on üks eriiitiiii vingeee ride.



Siin on siis Juss juustufriikatega, mis juba mõne aja pärast minu püksis olid, sest meie Jussil on sellised imelikud naljad. Loomulikult Annamari filmis ka seda. Aga no pole hullu, ma olen juba harjunud selliste asjadega, sest ükskord Rock Cafe-s burkse süües pani Juss mulle sinepit näkku ja LOOMULIKULT Annamari tegi pilti. Ohvri elu on raske. Peale selle pani Juss minust mingeid naked pilte oma blogisse üles, kus ma friikaid õgin ja sprite-i peale rüüpan. No tuhat tänu :D Ma tunnen ennast nagu see paks neeger seal pildil, mis mu blogi illustreerib.

Kuna ma oma kohviku bossile ütlesin sinna tööle minnes, et jään SD-sse terveks aastaks, siis on vaikselt kätte jõudnud aeg, kus ma pean talle teatama, et ma lähen septembris Eestisse tagasi. Juba paar viimast nädalat olen peas mõelnud igasuguseid valesid välja a la et mu kilpkonn suri ära ja pean Eestisse matustele minema, aga täna võtsin end kokku ja teatasin Jenile, et mu kaasmaalastel on raha otsas ja nad peavad Eestisse tagasi minema ja mina võib-olla ühes nendega. No ta jäi mind igatahes uskuma ja tundis meile kaasa jne. Väga paha tunne on niimoodi valetada, aga no midagi pole teha.

Tänane päev oli pikk. Ärkasin 6:45, et 8-ks tööle jõuda. Raske hommik oli + üks mees ja naine jätsid minu tehtud burritod söömata. See on alati nii nõme tunne, kui keegi ainult songib sinu tehtud toitu ja siis viskab minema. Ma ei saa aru, mis mu burritodel viga on, et need kellelegi ei meeldi :D Ma ise pole küll proovinud, aga peaks vist selle ära tegema, et see müsteerium lahendatud saaks.

Edasi sõitsin bussiga old towni. Buss oli friike täis nagu alati. Old townis ostsin veits Mehhiko kulinaid ja edasi läksin downtowni, kus on alati tore käia, sest see on ka alati mingeid friike täis. Ütleme niimoodi, et kodus on päris hea olla.

Eile hommik oli tore- ärkasime hommikul- mina, Juss, Annamari- ja Annamari luges Madli saadetud e-kirja Eestimaa muljetest kõva häälega ette. Lugesin seda praegugi veel ühe korra läbi ja tuleb tõdeda, et mulle meeldib seda kirja lugeda/kuulata (aitäh, Madli). Ma ei kujuta praegu ette, mida ma tunnen, kui Eestis tagasi olen. 20 päeva on veel jäänud. Võib-olla te mõtlete, et mis see siis ikka nii väga on, aga USA on tõesti hoopis teist moodi ja Starbucksis käin ma mitte ainult hea kohvi pärast, vaid ka seetõttu, et sinna sisse astudes tunneb alati Euroopa hõngu. Igatsen enda fotokaamerat taga. Äralendamishommikul jätsin selle raske südamega Eestisse, sest käsipagas läks päris raskeks. Nüüd kahetsen seda tegu.

Ja noh, Eesti ei kohtle mind üldsegi paremini kui USA- pole mul siin mingit õiget kodu ja pole enam ka Eestis. Head aega Pelgulinn my love ja tere tulemast Mustamägi? Või oli see Kilukarbimägi? Loodame, et seal on vähemalt Comarket (või Vons?)

Olin eile North Parkis tööl. Korrastasin seal müügisaali ja nägin, et mingid riided vedelevad diivani peal- plekilised lühikesed püksid ja vana kulunud t-särk. Mina mõtlesin: "Neid ma küll riidepuu peale tagasi ei pane." ja viskasin asjad prügikasti. Pärast tuli välja, et need olid Jeffi riided ja ta oli veidi nördinud, et ma tema riideid äraviskamiskõlblikuks pidasin, aga pärast olime sõbrad edasi. Oma bossi riideid ikka ära ei viskaks, Tiina :D

Lgkfjnh. Rattaga kojus6it oli p2ris r2nk. P2rast toolt vabaks saamist l2ksin k6igepealt niisama ranna 22rde rattaga s6itma ja see oli niiii lahe, sest Pacific Beach on lihtsalt niiiii ilus ja need majad seal on ka p2ris j6hkrad. SD on kahjuks selline koht, et siin l2heb jube vara pimedaks ja nii ma siis pidingi pimedas kodu poole s6itma. T2navavalgustused pole siin ka just eriti kiita. See m2gi, millest ma ennem r22kisin, on... jube. Puhkasin yles minnes 2 korda, aga l6puks ikka feilisin ja jalutasin yles. Ma arvan, et see oli yks ebameeldivamaid kogemusi mul siin- pime, v2sinud, yksi pluss ameerika kuttidel on midagi t6siselt vist viga- nahui nad peavad alati aknast v2lja karjuma v6i tuututama, kui tydrukut tee 22res n2evad.

Mul oli just yks klient, kes on Eestis k2inud. Awesome.

Madli juba kurtis, et mu blogipostitused on v2ga h6redaks j22nud- tema auks v6tan end nyyd kokku ja yritan midagi kirjutada. Igatahes, Madlit enam meiega ei ole. Saatsime ta eile rongi peale, kust ta LA-sse s6idab ja sealt edasi Bostoonia poole. Ei, tegu pole j2rjekordse loobujaga, vaid tema plaan oligi meist varem koju minna. Loomulikult tegime ka Madlile v22rilise 2rasaatmispeo- lausa 2 korda, sest alguses pidi Madli esmasp2val 2ra minema, aga umbes paar tundi enne seda, kui Madli 2ra pidi hakkama minema, tuli v2lja, et lennuk l2heb alles kolmap2va oosel ja et ta saab veel yhe p2va SD-s olla. Pyhap2eval s6ime kogu perega koos Rock Cafe-s ja sattusin j2rjekordselt yhe v2ga halva USA burgeri otsa. No pole hullu, tuju tegi paremaks asjaolu, et kelner teadis veel Eestlasi, kes SD-s on. Kelner kysis meilt, kas me midagi juua soovime ja no tagasihoidlikud v6i uimased nagu me oleme, j2ime seal midagi molutama ja Jeff ytleb: "Estonians are slow." ja kelner ytleb: "Ou what, Estonians?" ja nii tuligi v2lja, et ta on s6ber yhtede teiste tsikkidega, kes ka sel suvel StudentTouriga SD-sse tulid. Esmasp2eval oli pidu kodus. Hommikul oli h22l karaoke laulmisest veits 2ra ja kyynarnukk on siiani lilla ja kogu k2si teeb haiget, kui seda liigutada, sest tegime Jeffi ja Jussiga k2esurumisv6istlust. Jeff: "Ou shit, Tiina, you're strong!" K2esurumine polnud eriti hea m6te, sest nyyd olen poolvigane ja prillid on ka k6verad, aga ma ei tea, kuidas see juhtus. Ei, ma polnud m2llaris ega midagi, aga no ma olen juba p2ris harjunud, et minuga siin igast asju juhtub- k6ige pealt iga riigipiiri peal mingi jura, siis arvuti, telefon, hambad, k2si ja prillid.
T2nane ilm on nii palav, et ma ei taha ette kujutada, mis teil seal Eestis vahepeal oli. T2na vurasin rattaga toole. Varemalt ma veidi kartsin suure tee peal rattaga s6ita, aga see polnudki nii hull ja kohale j6udsin poole tunniga. Suur osa teest oli m2est alla s6it, mis omakorda t2hendab seda, et kojus6it on m2est yles (doup). Tool on igav nagu ikka- kolmas tund siin ja seniajani on olnud 3 klienti. Ega vist keegi v2ga v2ljas k2ia ei taha ka, kui nii palav on. Yks tumedanahaline noormees k2is ka siin ennem. Tormas fotokaameraga sisse ja teatas, et tema hakkab google jaoks pilte tegema. Ta eriti jutukas ei olnud ka, nii et midagi rohkemat ma temalt eriti teada ei saanud. Kui ma ka pildile j2in, siis 2kki olen varsti google mapsis v6i kuskil. Jess.
Tegelikult ma olen ysna kindel, et mul oleks veel yht-teist kirjutada, aga mul l2hevad k6ik asjad meelest 2ra alati, kahjuks.

Yks t2htis asi vaja veel yles kirjutada- eile otsisin mooda maja ja aeda enda pl2tut taga ja arvake 2ra kust ma selle leidsin- RUBY KAISUST. (Ruby on koer).

Tervist!
Olen praegu tool ja Catherine tegi hea avastuse- sellel arvutil siin on ka internet ning jagas oma avastust ka minuga, et ma siia yksi igavusse 2ra ei sureks, kui yhtegi klienti pole. Telekast tuleb vana hea Ivete, keda ma siin juba mitmendat p2eva kuulanud olen ja temaga koos myrisevad kaasa moned kylmutid ja puhurid. Olen olnud siin juba 2,45 tundi, aga siiamaani on olnud 3 klienti. Noh, Alef oli ka, aga tema ei loe. Panin just yhe California turkey pintslisse ja nyyd on p2ris hea olla. Tegelikult peaksin praegu v2ljas kana grillima, aga see grill ei allu mu tahtmisele ja no mul suva. Ja tegelikult peaksin praegu ka lihaloikurit puhastama, aga ma kardan seda masinat, sest see voib n2pud otsast 2ra tykeldada. Klaveri m2ngimisega oleks siis asi yhel pool (mitte et ma seda yldse enam v2ga teeks).
Aga mul on h2id uudiseid ka- mu arvuti on lopuks ometi t2ielikult tookorras. Viisin selle parandusse ja sain paranduse 3 korda odavamalt, sest h2rra parandaja on Alefi mingi sober. Kuid mis k6ige t2thsam- mulle pandi ka Photoshopi viimane v2ljalase, jei. Aga mu arvutiga oli muidu selline lugu, et seal oli mingi paartuhat viirust ja m6nisada trooja hobust ja mingeid usse(?) t2is. Mulle muidu 2hmaselt midagi meenub ja ka Annamari ytles seda, et Peeter oli k2skinud viimati viiruset6rje peale panna, kui ta mu arvutit parandas, aga no vist l2ks meelest 2ra veits.
Viimased kolm ood ma millegi p2rast eriti magada pole saanud. Ohtuti olen jube v2sinud ja seetottu olen iga filmi ajal magama j22nud, mida koik koos vaadanud oleme ja muidugi olen ka muud koosistumised sona otseses mottes maha maganud. I miss all the fun :( Yleeile voi millalgi 2rkasin oma bossi voodis ja et mitte rovedat muljet j2tta, siis pean mainima, et bossi ennast polnud ja teist bossi ka mitte, sest nad on kuskil teises osariigis Alana ema kylastamas. Head voimalust tuli ju 2ra kasutada ja sain yle pika aja normaalses voodis magada. Kahjuks seda 6nne pikalt ei j2tkunud, sest j2rgmisel p2eval tuli Alana s6brants oma imearmsa lapsega ja pidime Jussiga selle voodi neile loovutama. No pole hullu, meie stuudio ei olegi enam nii hull kui ta alguses tundus ja meil on nyyd puhur ka.
Eile k2isime Mehhiko piiri 22res yhes outletis ja tuleb tunnistada, et ma olen kogu selles outletinduses v2ga pettunud, sest ma ei leidsin sealt endale ainult yhe asja ja need hinnad ei tundunud ka just mingid megaodavad. Juba Annamariga arutasime, et ilmselt me oleme lihtsalt 2ra unustanud, kui kallid asjad Eestis on. Yleyldse olen selle eluga siin juba nii 2ra harjunud, et Eestisse v2ga tagasi ei kipu. Paar esimest kuud olid ysna rasked, sest meil polnud tookohti ja elukohav2rk oli ka selline kahtlane, aga nyyd on olukord selline hea stabiilne pluss meid soidutatakse siin ringi kogu aeg kui ainult tahame. Kui ma vahepeal toesti v2ga igatsesin Eestit, siis nyyd ma oleks juba valmis siin natuke pikemat aega olema, kuigi ega mul septembris Eestisse tagasi minemise vastu ka midagi pole.
Shallala, ikka veel mitte yhtegi klienti, ainult 2 tsikki, kes kohvi tulid n6udma, aga me ei myy kohvi. H22h22.

Tere sõbrad! Vahepeal on päris tore olnud ja ka mitte nii tore olnud. Mitte nii tore seepärast, et kogu mu töötamise himu on täiesti ära kadunud. Võileibade mätsimise ja kaltsude sorteerimise asemel tahaks nii väga rannas lebotada, sest tundub, et ka San Diegosse on lõpuks suvi jõudnud. Üleeile oli meil "kodus" karaokepidu. Jah, laulsin esimest korda oma elus karaoket ja no kuradi lõbus oli. Vana rokipeer Jeff oli see kõige tugevam laululind ja tuleb tõdeda, et ta laulab no ikka tõesti hästi. Aga minu meelest on see päris tore, et me saame oma bossidega niimoodi pidu panna.

Ja kui tänasest rääkida, siis käisin Mehhikos... hambaarsti juures!! Kuna Alef käib seal päris tihti, siis sokutasin ennast kaasa ja sain hamba parandatud 180 dollariga. San Diegos oleks läinud 700 dollarit. Alguses Alef küll rääkis, et hambaarsti kabinet ei ole seal just eriti kena jne, aga tegelikult polnud see üldsegi nii hull. Ma ütleks, et mitte eriti kehvem kui SD-s + mul oli ka telekas, mida ma küll eriti jälgida ei suutnud, kuna üks tädi mu hambas sorkis. Aga arst oli ka tasemel ja valu ei tundnud üldse. Alef muidugi üritas mind enne võimalikult palju hirmutada kogu selle hambaarsti värgiga, aga ma ei lasknud ennast sellest eriti heidutada + ta tuli oma kuradi iPhonega vahepeal pilti tegema, kui ma hambad pärani lakke vahtisin ("So that you could send it to your mom"). Kurb muidugi, et kogu minu Mehhiko trip ainult hambaarstiga piirdus, sest Alef kibeles sealt ära. Annamari ja Madli käisid peatänaval veits ringi ja ostsid mingit nodi. Ei saa ka mainimata jätta, et mul tuli piiri peal jälle probleeme ette. Passikontrollis oli härra ametnik millegi pärast väga kahtlustav minu suhtes, aga lõpuks lasi mind läbi. Aga siis võttis mind turvamees "vahele" ja kontrollis mu õlakoti ja arstirohukoti läbi. Ma vist näen väga kriminaal välja. A nüüd ma istun õnnelikult hipide tagaaias, kuulan tuulekellasid ja naudin ilma ehk siis trellide taha pole mind viidud. Ah jaa, Juss näiteks ei julgenud üldse Mehhikosse tulla, kuna seal tegelikult üsna ohtlik käia, mingid narkosõjad ja värgid. Aga no me oleme kõik elus ja sõitsime tagasi 8 neeruga (by Madli).

Mis veel? Eile pärast tööd kohvikus oli vaja kuidagi koju saada, aga kuna mu telefon oli refillimata, siis ei saanud Jeff mind kätte ja mina teda ka mitte, seega tuli ise vaadata, kuidas koju saada. Jalutasin siis Pacific Beachi peatänavale ja üritasin bussi peale minna, aga enne seda oli HÄDASTI vaja ühest riidepoest läbi käia, sest kõik asjad olid ainult 15 dollarit ja jäin seetõttu ühest bussist maha. Ei ostnud ma endale midagi ja bussid käivad ka siin nagu päikesevarjutus. Pidin järgmist bussi ootama ja kuna ma esimest korda seda marsruuti sõitsin, siis ei tedanud ma, kuhu edasi peab minema jne. Palusin ühelt pooklurdilt vanapapilt abi, kes mind lahkesti kodutänavani saatis ja kogu see teekond kestis mul 3 tundi, kuigi tegelikult oli see ainult 4 miili. Kodus arvasid kõik, et ma olen ära surnud jne ja see oli nii naljakas, kuidas Jeff ja Alef pärast mu kolmetunnise bussisõidu üle naltsi tegid. Põhimõtteliselt on nüüd niimoodi, et kui ma tahan 11.sept LA-st lennuki peale jõuda, siis ma peaksin homme juba minema hakkama, kui mul 4 miili peale 3 tundi läheb. Et siis ma hakkan juba kohevarsti tulema, mu sõbrad.

Üleeile käisime all ages klubis, sest noh, mujale meie kui alaealised sisse ei saa. Aga see klubi oli aaaweesooome. Mängis mingi live bänd ska muusikaga ja publiku keskel oli ring, mida mööda kõik jooksid/tantsisid/tõuklesid ja looomulikult liitusime sellega ka meie. No see oli sitaks äge, aga mulle jäi nii arusaamatuks, miks kõik nii vägivaldselt seal tantsisid. Pidevalt mõni suur jõmm lendas mulle külje pealt sisse. Pärast sain Alefilt teada, et selle tantsu või mis iganes asja mõte ongi inimesi lömastada ja et nt Brasiilias on ikka suht hull see värk.

Eile käisime kõrbes ja see oli niii ääägggeeeee. Kui kunagi saab, siis panen feisbukki pilte ka üles.

Täna olin tööl kolm tundi, sest Aaron lendas järsku sektorisse ja teatas, et tal kästi seal 11-ks kohal olla. No tere talv. Mina pean pool 7 üles ärkama, et ma saaks tööl kolm tundi olla, kolme klienti teenindada ja teenida kõigest 2 dollarit tippi. No see ei lähe mitte. No mis seal's ikka, otsustasin kõrvalt kohvikust kohvi osta ja jalutasin Seaworldi, et bussi peale hüpata ja downtowni sõita. Chillisin seal veits ringi ja siis jalutasin North Parki poodi, kus teised tööl olid. Jeff ei suutnud uskuda, et ma sinna downtownist jala tulin, aga ma tõesti tegin seda (ameeriklased ei ole siin eriti jalamehed). Tegin seal veits tööd ja siis saime koju. Õhtusöök oli nii usa kui vähegi võimalik- pizza ja õlu kõrvale. Pärast seda veel mingi jama biitlite muusikali film (+õlu), mida teised praegu vaatavad. Ma olen natuke mures selle ameerikastumise pärast. Juss nt riietub juba täpselt sama moodi nagu Luke "Gilmore'i tüdrukutest" ja kui ma täna temaga eesti keeles rääkisin, siis tema vastas mulle inglise keeles.

Tahan teile teatada, et meie tagasihoidlikus majakeses kummitab. Üleeile öösel hakkas Jussi iPhone järsku mängima ja mingit väga lambikat lugu, mida Juss kuulnudki polnud ja oot, midagi juhtus veel, aga ei mäleta. Aga no nüüd nt läks lamp ise põlema ja Annamari arvutist hakkas shufflega "It's raining men" mängima, mis ei ole ka väga normaalne asi.

A no muidu täna sõime kana ja peekonit vavhli ning siirupiga, mis oli ka päris huvitav kogemus.

Teate, ma olen niiiiiiii väsinud. Tulin just töölt ja ma pidin töö kätte peaaegu ära surema. Tavaliselt on see selline vaikne kohvik, kus harva mõni inimene käib, aga täna oli kogu aeg midagi teha. Ühel hetkel tuli sisse kamp inimesi, kes tahtsid 6 sandwichi ja samal ajal oli mul väljas grilli peal kana, mida ma valvama pidin ja samal ajal veel lonkis seal ringi mingi prükkar, keda ma ka jälgima pidin, et ta midaig ära ei varastaks ja peale kauba nõudis ta vett ka veel. Siis käis sealt läbi veel mingi tüdruk, kes midagi Jumalast jahvatas ja sellest, et inimesed ei tohiks karta, et nad põrgusse lähevad, sest Jumal ei taha inimesi karistada!! Aa ja kassaaparaat läks ka katki vahepeal. Awesome. Eelmine kord telliti mult quesadillat, aga ma ei osanud seda teha ja ütlesin kliendile, et kas ta ei tahaks midagi muud tellida, sest meil on koostisosad otsa saanud. No ta ei tahtnud midagi muud ja läks ära. Eile õhtul googeldasin veits ja uurisin välja, kuidas quesadillat tehakse. Täna telliti mult jälle seda. No tegin siis valmis ja ise olin lõpptulemuse üle päris uhke, aga kliendile vist ei meeldinud mu roog, sest ta jättis mingi songitud quesadilla laua peale vedelema. Päris piinlik oli. Ja kui ma kohvikut sulgesin (tund aega hiljem kui oleks pidanud, sest varem lihtsalt ei jõudnud), siis sain ma võõralt numbrilt kõne, kust mult telliti juustuga quesadillat. Alguses olin ma et wtf nagu, kuidas kliendid mu numbrit teavad, aga siis tabasin ära, et see on Jeff, kes mulle järgi oli tulnud. Eile just rääkisin talle seda quesadilla lugu ja ta kasutas seda lugu päris hästi ära. No Jeff on igatahes see tüüp, kelle juures me elame ja kelle juures kaltsukas me tööl käime. Aga ma nüüd lõpetan, Lindal on käsi väsinud jälle.

Isegi veel 4 kuud tagasi poleks osanud ma iialgi arvata, et ma leian end seismas teeääres, mingi poesilt käes, kõrvaklapid peas, reggae mängimas, mina tantsimas, kari neegreid/mehhiklasi mööda sõitmas, samal ajal tuututades või midagi hõigates. Kui me alles USA-sse olime tulnud ja nägime üht tüdrukut sildiga teeääres vehkimas, siis ma mõtlesin, et see on küll ikka väga nüri töö, mida ise teha ei tahaks ja nüüd ma olen ise samasugune. Või noh, ma olen tegelikult palju ägedam, ma ikka tantsin ka, mitte ei viibuta niisama. Aga jaa, alguses oli see töö suht ebameeldiv, aga pärast veerand tundi mõistsin ma, et kammooon, ma võin ju seda teha küll, kui see kellegi rahaprobleeme natukenegi parandab. Ja see oli tegelikult päris fun.

Mul küll ei ole blogi kirjutamise tuju, aga mõtlesin, et peaks ikka midagi kribama, et mitte maha jääda siin oma blogiga, sest pidevalt juhtub ju mingeid asju.

Ärakolimise päev oli selline, et lahkusime oma miljoni kohvri ja kotiga siis kui Kit kuskil väljas oli. Meil ei olnud see nii plaanitud, aga no teda lihtsalt polnud ja me arvasime, et ta ikka väga tahab meist lahti saada ja me ei julgenud isegi küsida, kas ta aitaks meil oma autoga asju kaksikute juurde kolida. Ta oleks seda ilmselt teinud, aga no me ei tahtnud teda häirida. Meil oli seda igast kola ikka tõesti palju, aga õnneks kaksikud elavad ka Pacific Beachil ja meil oli umbes 10 blokki kõndida. Alguses see tee ei tundunud väga hull, aga lõppkokkuvõttes oli see päris ränk rännak. Tegime vahepeal puhkepeatusi ja ühe peatuse tegime ühe maja ees, kus toimus mingi pidu. Istusime teisel pool teed maas oma kohvritega, kuni üks tüdruk meie juurde tuli ja meid õlut jooma kutsus. No mis meil saigi selle vastu olla, et vahepeal üks värskendav õlu võtta. Olesklesime seal veits aega, aga jätkasime peagi jälle oma rännakut, sest me ei tahtnud päris öösel ka kaksikute juurde jõuda. Selline probleem oli meil ka, et meil ei õnnestunud neid telefoni teel kätte saada ja me kartsime, et nad lasevad meid lihtsalt üle. Jõudsime nende maja juurde, aga tundus, et kedagi polnud kodus. Madli käis veel ukse peal kopsimas, aga ei midagi. Nonii. Tol hetkel olime me sõna otseses mõttes palmi all. Istusime kõnniteele maha ja pidasime sõjaplaani. Otsustasime, et jääme nende ukse ette magama, et neis süümepiinu tekitada, kui nad hommikul või millalgi koju peaksid jõudma. Aga ega me väga kaua ei pidanudki neid ootama, sest üks kaksikutest tuli oma paari sõbraga koju. Meie istusime veel kõnniteel ja tahtsime näha, mis nad nüüd teevad ja kas nad helistavad tagasi. Istusime ja istusime... aga ei midagi... aga varsti... ronisid nad kõik ühest aknast välja katusele. Ja nad istusid seal... ja istusid... ja jälgisid meid, kuidas meie seal maas istusime... See oli ikka suht ebareaalne... nagu kuskil komöödias või midagi. No varsti keegi neist hüüdis "Tiiiiina" ja juhtus nii, et nad lasid meid majja sisse. Ma ei tea, mis naltsi nad tegid, aga üks kaksikutest vist magas kodus ega kuulnud, kui me helistasime vms. No ja siis juhtus nii, et hakkas pidu ja juhtus nii ka, et ma pidin järgmisel hommikul kell pool 7 üles tõusma, et tööle minna. Õnneks ma peol väga hullu ei pannud, nii et mind vaevas ainult unepuudus, mitte pohmell vms. See oli ikka tõesti väga raske ärkamine, aga selle tegi kergemaks see, kui Madli poolunes "Tiina, sa oled nii tubli" ütles, sest keegi vist väga ei suutnud uskuda, et ma tõesti hommikul üles ärkan ja tööle lähen. Tööle minek oli ka nii, et loooomulikult otsustas mu plätu katki minna, nii et pidin pool teed paljajali kõndima, st ühes jalas oli plätu ja teises mitte. Tööl oli igav, sest mul oli keskeltläbi 1 klient tunnis ja ma pidin seal mingi 5 tundi vahtima. Aeg-ajalt üritasin teibiga oma plätut parandada, aga see oli suht mõttetu tegevus. Vahepeal helistas Juss ja teatas, et ta tuleb mu töö juurest läbi, et üks sandwich nahka pista. Palusin tal mu tossud kaasa võtta, et mul midagi jalga panna oleks, aga no ta loomulikult unustas. Peale tööd läksime Ocean Beachile, et "vanaisaga" rääkida ja deposiit tagasi saada. Loomulikult olin mina ilma jalanõudeta ja mu jalatallad olid lihtsalt kirjeldamatult jubedad. OB-lt ostsin uued plätud, aga deposiiti ei saanud, sest "vanaisa" hakkas mingit jura ajama, et korteris on mingi imelik lõhn ja köök on must või mis iganes. Täna käisime jälle seal ja saime osa raha kätte, ülejäänud saadab postiga.
Igatahes... Kaksikute juures olime 3 ööd. Viimasel ööl olid mingid poolakad ja austriakad ka ehk siis lõpuks oli seal kokku 8 couchsurferit. Me arvasime, et me ei meeldinud kaksikutele ja nad tahtsid meist lahti saada, aga lõpuks nad olid isegi kurvad, et me ära läksime, sest me meeldisime neile rohkem kui poolakad-austriakad. No nüüd me elame oma bosside aiamajakeses või stuudios või mis iganes see on. Meil on mõnusad jõulutulekesed laes ja seekord on mingit mööblit ka. Ma vist polegi veel rääkinud, et mul on nüüd teine töö ka- töötame kõik neljakesi ühes suuuuuuuures kaltsukas. Tänu Madlile saime sinna ja kuna me nii ägedad oleme, siis nad andsid meile ulualuse ka. Palka just eriti palju ei saa, aga vähemalt on katus pea kohal ja igal õhtul saab aias lauatennist mängida ja mullivannis käia + nende õlut juua + veel salaasju teha. Me likes. Eile õhtul tahtsime kuskile sööma minna. Astusime ühest mingist kreeka säägikoha uksest sisse, aga siis töötaja ütles, et kahjuks on nad juba suletud. No ja mis seal ikka, hakkasime ära minema, aga siis ta küsis, kas me liha tahame ja kuna me väga näljased olime, siis loomulikult ei öelnud me ära. Nii ta siis tõigi meile karbitäie liha. Me asusime seda kohe laua taha mugima ja varsti tuli ta juba leiva, toolide, vee ja küünlaga ning tegi meil olemise päris mõnusaks. Ja siis ta veel teatas, et ta on seal lähedal mingi BBQ koha manager ja kui meil kunagi kõht tühjaks läheb, siis me võime sinna minna ja ta hoolitseb meie eest ja annab meile süüa. Pole paha ma ütleks. Aga kuna me olime tõesti näljased, siis läksime veel kõrvalolevasse Mehhiko söögikohta ka ja ma tellisin endale veggie burrito, sest kuna meie bossid ja nende poeg ja naisbossi eksmees on kõik taimetoitlased, siis me ei julge nende ees liha eriti süüa. Nende poeg Dylan pole näiteks kunagi liha söönud. Ta on siuke lahe 7-aastane põnn, kes meile aeg-ajalt Michael Jacksoni järgi steptantsu tantsib.
Tööl oleme siiani riideid sorteerinud. See on suht nasty tegevus. Kahel päeval oleme olnud poe katusel riideid sorteerimas ja paljud neist olid kopitanud ja rõvedalt niisked ja no ilmsetl saime sealt sada haigust endale. Eile oli veel nii, et poes filmiti mingi vanakooli bändi muusikavideot ja mingil hetkel oli sinna järsku vaja mind, Annamarit ja Madlit taustaks tantsima. Meile anti 5 minutit, et 70ndate riided selga visata ja kaamera ette hüpata. Ega sellist tunnet ei olnud küll, et tahaks kuskil muusikavideos ennast eksponeerida, sest me tulime just kopitanud riiete hulgas mustade ja higistena. Pidime seal tantsima mingi 3 minutit ja saime kohe oma unelmate tööpostile tagasi minna. Kõik toimus tegelikult nii kiiresti, et me ei saanud väga arugi, mis toimus või et midagi üldse toimus.
Aga hambast nii palju, et see asi on hektel väga kõrvale jäänud. Vahepeal olid tõsised Eestisse tagasi minemise mõtted, sest Eestis maksaks see hamba parandus 3000-5000 krooni, aga siin 20 000 kr. Hambaarst ütles, et selle parandusega on väga-väga kiire ja ta ikka pidevalt korrutas, et ma olen ikka väga kõrge valulävega ja ta imestab, et ma valus ei piinle vms. Eks ma olen selline suht tough küll, aga no ega see valu nii hull ka polnud. Nüüd viimastel päevadel pole hammas üldse tunda andnud, kuigi arst veel kahtles, kas ma ikka teisipäevani pean valuvaigiste all vastu. Mul on homseks aeg, aga ma ei lähe sinna, sest ma lihtsalt ei kavatse seda raha maksta. Üks võimalus on minna Mehhikosse hammast parandama, sest seal pidavat häid arste olema ja tunduvalt odavam on ka, aga kaksikud ja nende sõbrad matsid selle mõtte kohe maha, sest seal võib näiteks selline asi juhtuda, et keegi varastab mu neeru ära, samal ajal kui ma hambaarsti toolil oimetuna magan. No mul on üks üle küll, aga mida rohkem, seda uhkem ja oma ühest neerust ei tahaks ma loobuda. Aga siis meie bossidel on üks tuttav, kes parandab hambaid väiksema raha eest ja kui asi veel hulluks läheb, siis saab tema juurde minna. Tegelikult ei meeldi mulle üldse hammastest rääkida, aga hetkel tundus, et peaks seda tegema. Ah jaa, hambaarst arvas seda ka, et "Tiina" on ülioriginaalne nimi ja "Haak" on ka väga huvitav oma kahe "a"-ga. Kui ma talle ütlesin, et keskkoolis oli mu klassis peale minu veel 2 Tiinat, siis ta enam nii ei arvanud.
Ah jaa, tegelikult Kit vist väga ei vihanudki meid, sest täna saatis ta mulle Facebookis kirja ja küsis, kuidas on mu hambaga jne. Ta ütles veel, et ta oli poes samal ajal kui me ära läksime ega jõudnud õigeks ajaks tagasi + ta oli meile musta leiba ostnud!! Ja Jorge saatis ka kirja kutsega BBQ partyle, kus saab lõhet ja värki, sest ta käis Alaskal mingil kalastustripil. Tasuta söök-jook on päris mõnus.
No üldiselt on praegu väga vaevaline seda kõike siin kirjutada, sest no kui ikka hetkel ei ole seda kirjutamisesoont, siis ei ole ja nii raske on tagantjärele kirjutada. Prrr. Aga no, adios amigos ja näeme juba 1,5 kuu pärast Eestis!

Nii-nii. Käisin täna hambaarsti juures ja mis mulle sealt öeldi? - Pean maksma 20 000 krooni, kui tahan oma hammast korda saada. Ma muidu tavaliselt ei ropenda, aga NO PUTSI KÜLL!!!!!!!

Täna on siis see päev, kui peame Kiti juurest välja kolima. No pole hullu, leidsime endale couhsurfist ühed kaksikud, kes meid rõõmsasti on nõus enda juurde võtma ja kes siinsamas Pacific Beachil elavad. Nagu nad ütlesid, siis saame nende juures seni olla, kuni neil meist kopp ees on. Käisime Madliga eile õhtul neid ja nende pesa üle vaatamas. Neil on selline mõnus kahekorruseline korter ja meie uueks pesaks on nende teine korrus, kus asub üks tuba. Ja noh, Seaworldi ilutulestikku näeb ka nende rõdult. Kaksikutel oli üks sõber Sid ka külas, kes oli mingi eriti naljakas tüüp. Käisime nendega poes pärast ja nad olid sellised agarad eesti keele õppijad. Sid õppis ära sellised laused nagu "Käi putsi!" ja "Mis mätsid?". Ütlesime, et "Käi putsi" tähendab midagi sellist nagu "Hi!" ja ma olin poes lihtsalt naerukrampides, kui ta mööda poodi naeratades ringi käis ja igale vastutulevale inimesele (ka. töötajatele) sõbralikult "Käi putsi!" ütles. Pärast saime Annamari ja Jussiga ka kokku ja Annamari jäi sellega vist päris rahule, kui Sid küsis talt "Mis mätsid?". No mina jäin esimese eesti keele tunniga väga rahule.

Aga mis puudutab minu personaalseid asju, siis õnn mind siin USA-s väga jälitanud ei ole. Esmalt läks arvuti pekki, siis telefon ja nüüd on mul hambaga mingi jura. Valutab juba mitmendat päeva. Elan valuvaigistite peal, aga loodetavasti saab peagi hambaarsti juurde. Üleeile läksid teised Madli tööandja juurde istumisele, aga mina pidin valutava hambaga "koju" jääma. Rääkisime Kitiga sellest, mida me siin USA-s teha võiks jne ja lõpuks tuli ka muidugi jutuks Mehhiko. Kit arvas, et minust saaks Mehhikos "rockstar Tiina" ja et they are gonna love me, viidates loomulikult mu blondile peale. Õõhhhh, "can't wait".

Eile oli mu esimene tööpäev. Kliente oli õnneks vähe, nii et väga rabistama ei pidanud. Sain 3 dollarit ja 53 senti tippi ka. Selle eest saaks vist isegi ühe burrito. Üldiselt läks vist normaalselt. Homme olen jälle tööl ja siis kohtun oma bossiga ka. Eks see ole siis näha, mis ta mu esimese töötegemise kohta arvab.

Mis on vahepeal toimunud?

- Reedel õhtul tulid meie juurde extreme campi liikmed Nuki ja Triin pesu pesema (nagu ikka). Meil oli plaan Jorge juurde peole minna. Kuna Nuki polnud 1,5 kuud kuskil peol käinud, siis läks ta meie peost suht ähmi täis ja tegi ettepaneku, et ta võiks meiega kaasa tulla. Loomulikult olime sellega nõus ja Jorge tuli meile oma ägeda autoga järgi.



Viskasime Triinu koju ja ise läksime Pacific Beachile. Päris äge pidu oli. Nuki oli kogu asjast nii sillas, et pingutas veidi alkoholiga üle ja kustus varsti ära. Meie Annamariga saime aga vahepeal coin laundrys vaipa pesta, sest Nukil juhtus vaibaga väike õnnetus. No see oli siis meie esimene pesumaja kogemus. Aga jaa, pidu oli hea ja pidasime vapralt kella seitsmeni hommikul välja.



Siin me oleme hommikul kell pool 8 või nii kodu poole minemas.


- Peeter lahkus täna öösel San Diegost. Passisime kella viieni üleval, et teda ära saata. Ega see üleval olemine väga raske pole, sest viimasel ajal unerežiim on nagunii veits pekkis.

- Täna kolisime Ocean Beachilt välja. Oleme nüüd Pacificul Kiti juures mõnda aega, kuni uue elamise leiame. Pacific Beachi rand on niiii ilus ja niiii äge, mõnusam kui OB. Täna juba kurtsin Annamarile ja Madlile ning kurdan teilegi, et ma kardan, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis ei suuda ma enam kunagi mitte millestki vaimustuda, sest siin USA-s on ikka igast asju nähtud, et ma ei jaksa igast veidruste peale enam imestadagi. Nt täna käisime ühes poes, mis olin niiiii suur ja kus oli niiiii palju asju ja toidukogused olid niiiii suured. No ega siin ikka toiduga ei koonerdata ja kui te näete septembris Eestis ühte prillidega palli ringi veeremas, siis ärge kartke, sest see olen mina.

- Aaaaand that's it for now.

Mina siin, rõdul, vaatan palme, naudin sooja päikest, kõrval Sunny D. Sõin just ära superhea sandwichi, mille ise töö juures tegin. Kolmapäeval on mul esimene "päris" tööpäev. Ma arvan, et saan hakkama. Alguses tundus kõik seal jube keeruline, aga ma hakkan vaikselt matsu ära tabama. Kuigi jube nadi tunne on küll valetada, et ma sinna aastaks jään, sest ma ju lahkun sealt juba augustis ja nemad lihtsalt pidid vaeva nägema, et mind treenida nii kaua. Aga no mis teha, rasked ajad, ja siin valetavad kõik enda kohta, kui tööd otsivad, sest kogu see majandusvärk siin USA-s on ikka väga pees. Saime selle kohta Annamariga veelgi enam kinnitust, kui eile kirikutes kurvalt abi palumas käisime. Vanaema rääkis juba ammu, et me kirikusse läheks ja ka Studenttourist öeldi, et kui muud tõesti üle ei jää, siis ehk kirikust saab abi, aga no meie abi küll ei saanud. Paljusid kirikuid ohustab sulgemisoht, sest raha ei ole kuskilt tulemas ja üleüldse vangutasid kõik pead, kui ütlesime, et tööd otsime.

Aga on ka häid uudiseid- nimelt mu arvuti töötab nüüd. Üks hea inimene Pets tegi selle korda. Ootasin nädal aega oma Windowsi CD-d, kuni selle lõpuks kätte sain, aga ema oli Windows XP asemel posti pannud Windows 7-e, mis minu arvutiga töötades on suht aeglane ja vanasid dokumente ei õnnestunud päästa ka, aga no ega ma ise ka seda ei teadnud alguses. Igatahes saan nüüd vähemalt internetis käia ja kui veab, siis ka Pohotshoppi kasutada. Nüüd on mul täitsa viimane väljalase olemas ja varsti peaks seda katsetama hakkama.

Olin eile õhtul üksinda kodus, sest ülejäänud pere oli Ocean Beachil neegritega räppimas. Mina ei läinud, kuna olin megaväsinud. Peab tõdema, et üksi kodus on väga mõnus olla. Mitte, et mul midagi teiste vastu on, aga olen juba üle kuu aja niimoodi elanud, et kogu aeg olen kellegagi koos. Eestis olles on mul õnneks tihti see õnnis võimalus üksi olla ja aeg-ajalt on ikka vaja hetke iseendale.

Üleeile käisid Nuki, Tõnu ja Joonas meil. Tavaliselt käivad nad siin ainult pesu pesemas, aga seekord tulid nad Kauri ära saatma, kuigi Kaur oli juba mitu tundi enne nende saabumist lahkunud. Ka meie uus daddy Kit oli samal ajal meil ja tõi pizzat ja suuupeerheaaad kana, loomulikult ka Pepsit. No jälle kõht tasuta täis. Nagu juba tavaks saanud, siis extreme campi rahvas oli hommikul juba enne meie ärkamist lahkunud. Kutsume neid nii (ja ka nemad ise), sest nad hoiavad ikka päris usinalt kokku. Alguses nad magasid põrandal ja vist ilma patjade ja asjadeta, aga nüüdseks on nad endale tänavatelt madratsid, padjad ja värgid leidnud. Käivad kõiki vahemaid jala ja on muidu üleüldse sellised säästlikud. Peaks võib-olla ka ise veidi kokkuhoidlikum olema, aga no ega ma siia USA-sse ju nälgima ka ei tulnud. Kõige rohkem on kahju meie väljakolimise pärast vist Nukil, sest talle meeldib meie korteris chillimas käia ja ilutulestikku vaadata. On küll mõnus korter, aga no mis teha, kui me seda enam endale lubada ei saa. 1700+ doltsi pole naljaasi, eriti kui see eesti kroonidesse ümber arvutada. Aga no aitab ka praegu, Linda käsi väsis trükkmisest ära.

Okei viimasel paaril päeval pole asjad eriti hästi sujunud. Kaur läheb homme ära ja kuna tööd pole, siis 18. juuli lahkub ka Pets meie seast. Oleme praegu päris heas pasas, sest peame praegusest korterist välja kolima ja meil ei ole uut kohta. 18.juulini vist saame siin olla. "Vanaisa" on ka ilge tropp, laiutab siin ainult käsi, kui fun ja cool ocean beach on ja et tema meelest me ei peaks üldse nurisema, kuna see korter nii "odav" on. Töö asjaga on nii, et päris tööpäevi pole mul veel olnud, siiani olen ainult paaril korral "treenimas" käinud, varsti saab võib-olla tööle ka. No tegelikult eks aeg näitab, mis siin üldse edasi saab. Kui veel täna hommikul oli mul meel päris must, siis nüüd on see kuidagi teistmoodi. Pigem on see põnevus, sest ma tean, et me tuleme sellest välja. Küsimus on ainult selles, et kuidas, aga eks ka see küsimus saab peagi vastuse. Ma arvan, et sügisel tagasi tulles saan ma kogu sellele suvele järgi vaadata kui heale elukogemusele. Meil on küll hetkel raskusi, aga elu ei peagi kerge olema. Kui oleks, siis poleks ka nii huvitav.

Eile olime stand by peal ja lebotasime niisama. Vaatasime Madliga vanade aegade mälestuseks Merineitsit, hiljem liitus ka Annamari meiega ja vaatasime Lõvikuningat. Kui peab nende kahe multika vahel valima, siis ma valin Merineitsi, mis on pärast Muumisid mu lemmikmultikas. Täna oleme ka suht stand by peal olnud. Hommikul läksime naabertänavasse iisraeli kuttide juurde jalka finaali vaatama. Ega ma muidu eriline jalka fänn pole, aga no finaali peab ikka vaatama. Lõpuks ikka pettusin, sest suht igav mäng oli. Muuseas, täna tuli PÄIKE välja!!! Pärast mängu läksime randa, aga no nagu siin meil kombeks on, siis selleks ajaks jõuab alati pilve minna, kui meie randa jõuame. Nojah, mis seal ikka, istusime ikkagi veits rannaliival. Annamari järas oma burritot ja meie Madliga vaatasime, kuidas üks iguaan liival ringi roomas. Madli tegi pilte ka ja kui veab, siis ta paneb need oma blogisse üles, nii et võite vaadata, kui tahate. Peale selle sain täna Madlilt kiita, kes ütles, et ta pole kunagi kuulnud, et keegi oskaks nii hästi orava köhimist järgi teha kui mina.

Üks asi veel- Mu Eesti telefon on KAAATKKIIII!!! Pole seda kasutanud sellest ajast saati, kui Eestist lahkusin ja kui ma eile seda tööle üritasin panna, siis tuli välja, et ekraan on täiesti sodi. Ma ei tea, mis värk sellega on, et mul see tehnika siin hävineb. Ega mul nüüd muud üle ei jäägi, kui peab endale selle aifõuni ära ostma.

Nii-nii, mõtlesin, et peaks endast veidi teada andma. Ma sain endale töö, vist. Päris kindel veel asi pole, aga sinna poole kisub küll. Töökohaks on siis üks väike kohvik Pacific Beachil (mitte küll päris rannas, aga seal piirkonnas). Pean seal tellimusi vastu võtma, SÜÜA TEGEMA, laudu koristama, kraami lauda viima jne. Eks ma seal luiskasin neile, et jään terveks aastaks USA-sse ja olen varem 2 aastat kohvikus töötanud jne. Kui ma midagi ei oska või aru ei saa, siis ma saan öelda, et Eestis on absoluutselt KÕIK teist moodi. Seda lauset juba kasutasin siis, kui mulle kassaaparaati näidati. Üks probleemsemaid kohti on muidugi see söögi tegemine, sest paljud teist juba võib-olla teavad, et köögitoimkond on mu üks nõrgimaid külgi, aga no burritode, sandwichide, smoothide jms kraami tegemine pole õnneks väga küpsetamine. Tegin bossile juba oma esimese sandwichi ka, boss ütles "very good" (jesss). Aga no töötunde on mul vähe ja palka saab ka vähe, nii et ma pean kindlalt teise töö juurde otsima.
Petsil on ka vist mingi töö soolas ja Annamaril oli ka korraks vahepeal, aga no see on juba omaette teema. Kaur lahkub meie seltskonnast järgmisel nädalal, kuna läheb Eestisse tagasi. Me jääme veits hätta, kuna üür ühe inimese kohta tõuseb selle pärast päris kõvasti. Peame vanaisaga rääkima, et äkki saab üürihinda alla ja kui ei saa, siis me peame vist palmi alla magama minema.
Vanaisa on üldse mingi kahtlane vend, täna lendas siia korterisse sisse mingite inimestega, et neile korterit näidata. See koht on praegu müügis ja aeg-ajalt käivad siin inimesed seda vaatamas. Parim on see, et tihtipeale tulevad nad ilma etteteatamiseta. Näiteks täna me kõik alles magasime ja ükskord tuli siia mingi vanaisa käsilane ühe paarikesega, kui mina parasjagu bikiinides mööda tuba ringi vantsisin ja avastasin, et meil on "külalised".

Üks selline lugu on mul ka, et istusin üleeile või millalgi bussipeatuses pingi peal ja kuulasin muusikat. Siis tuli mingi mees minu juurde , kummardus minu poole ja vahtis mulle lihtsalt otsa. Mina mõtlesin, et no jummel küll, mida ta tahab ja võtsin klapid peast. Siis ütleb mees: "Girl, you have something on your mouth. You should wipe it off your face." Selle peale ei osanud ma muud teha ega öelda kui ainult naerda ja selle peale läks see mees ka minema. Nimelt on asi selles, et mul on huule peal ohatis, aga no sellist "soovitust" ma küll poleks osanud oodata.

Ja noh, päikest pole meil IKKA VEEL. Tean, et Eestis on praegu mingi kuumalaine ja ma olen kade. Õnneks järgmine nädal pidi ilus olema.

Side lõpp.

Täna jälle väike maavärin. Mulle meeldib.

Mõni päev tagasi käisin Mehhiko restoranis hommikusööki söömas. Tellisin endale sandwichi ja lauda toodi mulle hiigelsandwich. No kugistasin selle alla ja olin pärast seda 3 kilo raskem. Maksin söögi eest kaardiga, kelner läks sellega kuskile taharuumidesse ja tuli peagi tagasi, kaart peos.
Kelner mehhiko aktsendiga: "Excuse me, miss, what is your name?"
Mina: "Tiina"
Kelner: "I'm sorry, Tiina, but this card isn't working"
Mina: "Eeeee... Ok maybe I can try another one then..."
Kelner: "Hõ-hõ-hõ, I was kidding"
Mina: "Eeeee... Okay... ha....ha...."

Et siis sellised naljatilgad siin restoranides töötavadki. Aga kui kedagi huvitab, siis töö koha pealt on kõik sama, mis ennegi- mida pole, seda pole. AGA, see ei tähenda seda, et meil lõbus ei oleks. 4. juuli oli päris huvitav... ja 3. ka- tasuta süüa-juua on päris hüva. No eile polnud eriti huvitav, sest kõik passisid arvutites ja mul polnud muud teha kui sõna otseses mõttes lakke vahtida. Käisin õhtul jalutamas ka ja istusin kuskil puu otsas, aga üksi pimedas jalutada pole siin eriti mõnus. No üldiselt ütleks ma endiselt, et lugege annamari ja madli blogisid, sest nad võtavad asja ikka päris tõsiselt... Panen kõikide blogide lingid siia üles.

Just nüüd mõni aeg tagasi juhtus eriti lambikas asi. Läksime Annamariga hilisõhtust jäätist sööma (siin ülimõnusad jätsikohad, võid igast erinevaid jäätisesorte võtta ja igast manti sinna peale panna) ja teel sinna nägime ühes parklas mahajäetud madratsit- selline kena roosiline, kaheinimese oma. Tagasiteel koju mõtlesime, et veaks selle kahevahel koju. Koduni oli küll tükk maad, aga mõtlesime, et mis see siis kahel tugeval tüdrukul ära teha ei ole. Võtsime selle siis mõlemast otsast kätte, aga madrats osutus raskemaks kui me arvata oskasime. Ubisime seal seda veidi, kuni üks neeger meits veits eemal midagi seletama hakkas. Tal oli selline päris suur kastiga auto ja küsisime, kas ta ei viitsiks madratsi auto peale võtta ja meid koju ära viia. Alguses ta tundus nagu veidi tõrges, aga siis oli rõõmuga nõus. Ja nii me siis sõitsimegi madratsiga kodu poole (jala poleks me seda iial suutnud ära viia). Tänasime ausaid härrasid ja tarisime madratsi liftiga kolmandale korrusele. Muidugi pidime liftis pilti ka tegema. Jama oli see, et uksed tahtsid kogu aeg kinni minna ja pidime jala pidevalt vahele, aga siis liftiga juhtus midagi ja ta läks korrast ära mõneks ajaks, aga no natuke naiste mõistust ja lift sai jälle korda. Eile hankis Pets meile rõdule toolid ka, mille jälle mina ja Annamari meie majast mahajäetuna kuskilt koridorist leidsime. Aga me pole ainukesed, kes asju igalt poolt kokku korjuvad. Teised eestlased on leidnud ka madratsi ja vist kaks patja ja noa. Aga no küll me varsti üle trumpame oma leidudega.

Käisime täna Annamariga ühes pizzakohas ja kui me parasjagu üliiimaitsvat ja üliiisuuurt pizzat õgisime, tantsis samal ajal akna taga üks väga kahtlases mustas riietuses persoon oma walkmaniga. Oli raske aru saada, kas tegu oli naise või mehega, aga see oli küll hästi aru saada, et tal midagi seal üleval korrast ära oli. See oli lihtsalt niiii veider olukord, kuidas meie üritasime rahulikult oma pizzat süüa ja akna taga tantsib mingi veidrik ja ära ka ei lähe. Enne teda oli veel üks vanamees, kes aknast sisse vahtis ja läbi klaasi mulle midagi mu tedretäppide kohta karjus. See on lihtsalt täiesti hämmastav kui palju igast veidrikke USA-s on, aga see tegelikult just lahe ongi.

Täna oleksin endale peaaegu töö saanud, aga takistuseks sai see, et mul ei ole autot, et hommikusse vahetusse tööle asuda ja kell pool kuus kohviku uksed avada. Muidu selle kohviku omanik oli supertore ja süstis mulle veits positiivset energiat edasisteks tööotsinguteks. Täna priiskasin veits ja ostsin endale supermõnusad kõrvaklapid ühe superlaheda müüja käest.

Olen kuulnud, et praegu Eestis ilusad ilmad, aga meil siin enne järgmist nädalat vist päiksepaistelist ilma ei lubata. See on tegelikult väga hea, sest siis pole vähemalt kiusatust randa minna töö otsimise asemel. No homme olen ma igal juhul valmis tööd saama :)

Käisime täna raamatukogus uusi valesd täis CV-sid välja printimas. USA raamatukogudes on selline süsteem, et arvutit saab kasutada ainult 15 minutit ja selle aja jooksul võib seal mida iganes teha. Täna ootasime nelja arvuti taga järjekorras.
Ja mida teevad ameeriklased, kui neile on antud 15 minutit arvutis olemiseks?
1 mängis internetis mingit arvutimängu, 2 tükki olid facebookis ja neljas härrasmees vaatas netis paljaid naisi ja kirjutas neile kirju. Kui tema aeg läbi sai, läks ta uuesti järjekorra lõppu ja kui Madli oma CV-d välja printis, siis sai ta meie arvuti kõrvale ja ihus Madli CV pildi peale hammast. Aga peagi tuli turva ja ajas ta minema.

Erinevate CV-de kohaselt on mul päris mitu head ametit olnud- cleaner, receptionist, hostess, shop assistant, server, dishwasher jne. Heal lapsel mitu ametit eksole, aga kurb on see, et tegelikkuses kuuluvad minu tööajalukku kõigest rohimine, väetamine ja istutamine. Aga no nendega vist ettekandjaks ei saa või mis?

Eile saabus San Diegosse kaks uut eestlast. Selle puhul võtsime ette väikse tripi Nuki-Triinu-Tony-Joonase poole, kuhu nad elama läksid. Tahtsime uustulnukad üle vaadata, aga kui meie kohale jõudsime, siis tulnukad juba magasid. No mis seal ikka, rääkisime veits teistega juttu ja hakkasime kodu poole tagasi liikuma. Enne koduteele asumist ostsime endale burksieined ka. See oli mu teine burger siin USA-s ja peab tõdema, et see teine polnud karvavõrdki parem kui see esimene. Peab ikka oma vanade liistude juurde jääma ja hiinakast toitu ostma... või siis burritot. Mmmmm. EIle mingid Jussi skeidisöpad ütlesid, et me oleme hullud, kui tahame Mehhikosse minna, sest seal pidi ikka mingi eriti kole olukord olema, aga no kõik nagunii peavad meid hulludeks eestlasteks, kes USA-sse tulid. Eile käisin tööd jälle otsimas ja mingi kolmest kohast küsiti mult, kas ma olen venelane. No tere talv, selle peale ikka annab tulla. Muidu kui seal kesklinna piirkonnas käia, siis seal ikka alati juhtub midagi huvitavat või näed mingeid huvitavaid inimesi. Peale selle, et negrudel on mingi värk heledanahaliste ja blondidega, on neil mingi fetish ka prillidega. Ehk siis ma olen endale kõik need "halvad" asjad saanud.

Täna on laupäev, seega puhkepäev. Juss rääkis juba päris ammu, et täna esineb rannas Red hot chilli peppers, aga eile tuli välja, et see on hoopiski Red NOT chilli peppers. No tunduski kuidagi kahtlane, et nad hommikul kell 11 esinevad ja veel tasutagi.

Eile tegime Annamariga fotoshooti, sest ma olen talle ühe sünnipäevakingi võlgu. Temast saaks päris hea emo.

Tunnen enda arvutist puudust. Olen sunnitud raamatuid lugema samal ajal kui teised häkivad oma läpakates. Ega mul lugemise vastu midagi ei olegi, aga mul on ainult 2 raamatut kaasad- mõlemat olen juba varem lugenud ja ühe lugesin lennukis läbi ja ega see teinegi kaua vastu pea. Peab vist mõtlema mingeid uusi tegevusi välja.

Jep, jaanid peetud ja politsei eest ära põgenetud jne. Nagu mu blogi pealkirigi ütleb, siis olen ma siin USA-s jälle alaealine ja alkoholi peab salaja manustama. Eile sai natuke rummi võetud kodus ja pärast läksime randa, pikutasime murul ja rääkisime juttu, aga kui politseiauto järsku muru peale sõitis ja meie poole tulema hakkas, siis mingi karvane hüüdis kuskilt "RUUUUN, RUUUUN!!!!!!!" ja meil läks paanika lahti. Pistsime kõik jooksu ja hargnesime kaheks. Redutasime kõik peidus, kuni õhk oli puhas. No tegelikult poleks pidanud me ära jooksma, aga no eks me oleme siin sellised toored veel et ei tea täpselt kuidas asjad käivad. See karvane ilmselt tegelikult hüüdis hoopiski oma semule, et ta ära jookseks, sest nad ajasid seal muruplatsi peal mingit kahtlast värki. Üldiselt politsei välismaalasi eriti ei tülita kui just keegi ei laaberda kuskil tänava peal.

Muudest asjadest nii palju, et tööd pole ikka veel ja valged püksid on siiani jalas. Linnud siin USA-s ka laulda ei oska. Nende laul kõlab nii nagu kümme inimest peseks ajalehega akent (teate küll seda vastikut kriuksuvat häält, mis vahel tekib kui ajalehega akent või peeglit vms nühkida). Kõige rohkem armastavad nad "laulda" hommikuti ja ajavad mind sellega pidevalt ülesse, aga no inimene harjub kõigega eksole.

Aga no üldiselt soovitan siiski teil Annamari blogi lugeda, sest ta veits agaram kirjutaja kui mina. Mul pole ju enda arvutit ka enam :(

Ma olen ikka täiesti kohutav reisiblogi pidaja. Aga no ega ma ju reisigi, otsin päevad läbi tööd, aga midagi ei leia. Või noh... peab tõdema, et viimastel päevadel me eriti agaralt tööd otsinud ei ole kah- rand ja päike meelitavad liiga palju. Muidu siin USA-s ikka päris kirju seltskond. Pidevalt keegi kommenteerib midagi (või kedagi) ja bussiinimesed on ka omamoodi. Vahel tekib tunne nagu oleks issanda loomaaeda sattunud. Ega mul nagu väga midagi lisada polegi, ma pean hakkama end ranna poole sättima, et enda valgetest pükstest lahti saada. Õhtul koguneme San Diego eestlastega kokku ja peame Ocean Beachil jaani. Lalalalala.

Kallid inimesed,

Mu arvuti ütles üles eile!!! Annamari tegi minu arvutist Facbookis mingi miljon testi, kes teda salaja armastavad ja kes temaga suudelda tahavad jne jne, aga mu arvuti lihtsalt ei pidanud sellele jaburdusele enam vastu ja nüüd näitab ta ainult sinist pilti. Isegi meie oma pere IT-Pets ei osanud sellega midagi peale hakata. Nüüd on mu Dellike kasutuskõlblik ainult kohvitassialusena (kuna lauda meil pole). No kurat, mu arvuti ei pidanud vastu isegi mitte aastat :D Päris nõrk.

Aga no muidu on chill. Täna hommikul sõime rõdul pannkooki vaarikamoosiga, jõime kohvi ja nautisime palmidega vaadet. Kahju ainult, et poolt seda vaadet rikub ära üks majakolakas meie rõdu nina all. Täna käisime kõik tööd otsima, keegi midagi ei leidnud. Ainult Jussile helistati ühest burksikohast ja kutsuti tööintervjuule. Täna oli päris kuum ilm, mul on päris korralik parmupäevitus ka. Randa päevitama pole veel jõudnud ja enne ei tahaks ka minna kui tööd pole leidnud.

Olen selle USA eluga juba täitsa ära harjunud. Selline tunne on, nagu oleks siin juba 2 kuud elanud, kuigi läheb alles teine nädal. Aga jah, rahad on meil kõigil otsas ja kõik on kõigile võlgu. Kui kesklinna satume, siis olme ikka ühes hiinakas söömas käinud, mis muidu näeb selline täiega rotikas välja, aga toit on ülihea ja võrreldes teiste kohtadega väga odav ka. Kui ikka seal söömas on ära käidud, siis see on küll garanteeritud, et järgmisteks tundideks on toidumure lahendatud, aga no õhtuti läheb ikka kõht tühjaks ja siis kugistan Eestist kaasa võetud kiirnuudleid alla. Pole just parim variant, aga vaesel ajal käib kah. Avastasin, et ma pole ühtegi piltigi siin USA-s oldud ajast üles pannud. Eks see ole selle süü, et pidin USA-sse tulles suure ohverduse tegema ja jätsin kaamera maha, kuna käsipagas läks liiga raskeks ja pidevalt mõtlesin, et peaks teistelt tehtud pilte küsima, aga no nüüd mul pole enam arvutit... üsna niru seis on. Praegugi rotin Madli Mäkki (tänks Madli). Et jah, praeguseks siis kõik... Aga tegelikult ma ei saa aru, mis värk on, sest oma teist blogi on mul palju huvitavam kirjutada, aga see siin on üsna tüütu.

Okei mõtlesin, et kirjutan siia natukene, et sellest tüütust kohustusest lahti saada.
Asjad olid vahepeal üsna halvad, kuna meil polnud kodu. Alguses kui San Diegosse saabusime, siis võtsime asja üsna lõdvalt. Need hostid, kelle juures esimesed ööd olime, said meile ühe korteri ja selle asjaajamisega läks üsna kaua aega, aga samal ajal me muid kortereid enam ei vaadanud ja lõpuks lendas see korterivärk metsa, kuna mänedžer sai teada, et meid tuleb sinna rohkem kui 2 inimest elama. Siin on inimestel väga karmid reeglid, kui palju inimesi ühes korteris elada tohib ja tahavad saada igast asju, näiteks nagu tõend selle kohta, et sul on töö olemas ja oled võimeline üüri maksma ja ka tõendit selle kohta, et oled eelnevates kohtades kuskil korterit üürinud ja mingeid probleeme sellega pole olnud. Kuna meil siiani tööd pole ja igasugune USA üüriajalugu puudub, siis kodu leidmine oli väga raske. Lõpuks leidsime ühe vanamehe, kes Ocean Beachil 3-toalist ja kahe vannitoaga korterit üürib. Üle kivide ja kändude saime selle endale. Läksime korterit vaatama niimoodi, et Madli ja Juss mängisid paarikest ja mina olin lihtsalt nende sõbranna vms. Õnneks mingeid formaalseid dokumente teha polnud vaja. Korteriomanikust sai meie uus vanaisa, kes meid oma käpa alla võttis ja meile bussikaardid ja pangakontod muretses. Tegelikult ta võiks vähem vanaisa olla, sest ta siin käimised muutuvad juba tüütavaks. Aga no kui me talle pärast teatasime, et 3 inimest tahaks siin veel elada, siis ta veits kohkus ära, sest nagu ma juba ütlesin, siis siin USA-s mingi oma seaduste kamm, aga lõpuks oli ta nõus ja hakkas meilt rohkem raha nõudma. Aga ega me ka lollid pole, ütlesime et meil on üks teine korter ka, kuhu me vb saaks ja kus äkki odavam oleks ja seda kuuldes lasi ta kohe üüri alla. Muidu meil siin selline ilma mööblita korter, ostsime endale madratsid-padjad ja värgid-särgid. Vanaisa andis veel enda köögivärki ka meile. Akna all on meil palm ja õhtuti näeb Seaworldist tulevat ilutulestikku. Mul on väga hea meel, et me kesklinnast Ocean Beachile üle tulime, sest see kesklinn on mingi suht rotikas koht, kus on palju mehhiklasi ja kes blonde inimesi esimest korda näevad. OB on ikka hoopis teine asi. Muidu siin USA-s kõik inimesed on super toredad ja San Diego on ka super ilus, Ocean Beachi rannast ma ei hakka parem rääkimagi!! Oleme ka San Diego päris getos ära käinud, see oli mehhiklasi täis loomulikult. Muidu Mehhikosse kohalikud väga ei soovita minna, sest seal toimuvad mingid narkosõjad ja inimesed surevad ära, aga vanaisa lubas meid sinna kuskile ilusasse kohta viia. Ah jaa, grämpal on ju mingi 100 autot ja need on täiega ägedad vanaaegsed, alles me rallitasime ühe Volgaga linna peal ringi. Ei jah, supercool on, töö võiks ka olla muidu. Homme hakkame otsima. Kui muud üle ei jää, siis lähme Seaworldi vaalasid küürima. Ma läheks täitsa hea meelega.
Me tegime Annamariga just oma toa korda ja nüüd on elu täitsa elamisväärne siin, isegi ilma mööblita. Tegime süüa ka- pastat, aga kui poisid koju tulid, siis ütlesid, et mingi peedi hais on siin.
No igatahes, tegelikult olen ma pidevalt mõelnud mingeid lahedaid asju, mida siia kirjutada, aga kuna mul on nii pikk vahe jäänud sisse, siis kõik on kahjuks meelest ära läinud.
Aaaaaa peaaegu oleksin ära unustanud KATJA. No tema on üks Siberi tšikk, kelle juures paar ööd olime ja kes meid petuga korterist ära ajas, kuigi see polnud tema korter. Annamari vist kirjutas sellest rohkem oma blogis (http://ignoringburgers.blogspot.com/), ma ei viitsi trükkida.

Meil oli just 5,6-palline MAAVÄRIN. Chill.

Peagi annan oma tegemistest rohkem teada.

Nii, alles nüüd sain internetti, et oma edasistest seiklustest teada anda. Jõudsime Madriidi küll, aga New Yorki lennuki peale siiski ei jõudnud. Jällegi saime tasuta toa 4-tärnilises hotellis ja söögid sai ka kauba peale. Rootsis tühjendasime minibaari päris usinalt, aga Madriidis piirdusime mõne purgi karastusjoogiga. NY-s enne maandumist tiirutasime veel mõnda aega lennujaama kohal, sest maandumisrada oli täis vms. Päris hea adrenaliinilaksu sai, sest lennuk tegi õhuaukude pärast päris head ameerikamägede sõitu. Annamari kohver oli alguses kadunud, aga Juss leidis selle "kogemata" üles. Kohver oli lahti muugitud ja kõik läbi otsitud, aga midagi õnneks vist ära ei olnud võetud. Esialgsete plaanide kohaselt pidime New Yorgis olema vähemalt poolteist päeva, niimoodi et üks päev oleks läinud NYC avastamisele, aga nüüd olid need plaanid katki. Meid pidi üks tüüp couchsurfingust NY lennujaamas vastu võtma, aga kuna meil üks päev ära kadus, siis mõtlesime, et võtame parem Manhattanil hostelis toa, et natukenegi rohkem linna näha. Madriidi lennujaamast lahkudes oli passikontrollil päris tugev kahtlus, kas minu passipildil ja viisapildil ikka sama inimene on. Nats aega pidas seal omaette aru ja lõpuks lasi mind ikka läbi. NY lennujaamas võttis meid peale üks gängsterist isehakanud taksojuht, kellel peas ülisuur arm ilutses. Sõit hostelisse oli päris hea- tümm mängis, auto oli mugav ja vaade linnatuledes Manhattanile oli super. Autost välja astudes võttis meid vastu mingi kalalöga, mis tee peal laiali oli ja muidugi ka sellega kaasas käiv hais. Avastasime, et olime endale toa hankinud Chinatowni. See oli ainuke hostel, kus vabu tube oli enam-vähem normaalse hinnaga ja me olime üsna õnnelikud, et just sinna kanti sattusime, sest see oli ikka ülivägev koht. Kõndisime veel õhtul Chinatownis ringi ja no kõik oli täpselt nii nagu kuskil USA filmides. Järgmisel hommikul vaatasime veits mujal Manhattanil ka ringi, aga eriti palju ei jõudnudki ringi käia, sest kella 12 paiku pidime juba lennujaama hakkama liikuma. Time squarel sai ikka ära käidud ja üleüldist Manhattani linnapilti sai ka piisavalt näha. Noh jälle ütleks nii et kõik oli nagu kuskil filmis :D Sellist suurlinna elu ikka naljalt kuskil mujal ei näe. Inimesed olid ka hästi sõbralikud. Tulid lausa ise pidevalt abi pakkuma, kui nägid, et me linnakaardiga jännis olime. Peagi ootas meid ees siselend San Diegosse. Lennuk oli üsna ebamugav ja süüa ka ei antud. Pärast 5,5 tundi jõudsime kohale ka ja vastu võttis meid üks paarike couhsurfingust, kes on väga-väga toredad ja kelle juures me nüüd kuskil 10.juunini olla saame. Loodetavasti selleks ajaks oleme korteri leidnud ja siis saab ka tööd hakata otsima. Pole veel San Diegos ringi liikuda jõudnud, aga ilmas oleme küll üsna pettunud. Jahe on ja päikest ka pole :S Selleks nädalaks eriti paremat ilma ei luba ka. Siinkohal oleks küll üks paar pikki pükse ära kulunud, mida ma muidugi kaasa ei võtnud, arvates et siin neid vaja ei lähe. Loodetavasti see ilmavärk läheb siin ikka peagi paremaks.

Sõit USA-sse kestis kokku ~20 tundi. Õhkutõusud ja maandumised olid päris head, aga muu sõit ikka üsna väsitav. Õnneks niipea enam lennukiga sõitma ei pea.

Kannatuste rada

Viimane päev Eestis oli mõnus. Esmalt sai isa-emaga selleks korraks viimast korda koos oldud ja siis väike piknik koos viie super söpakaga. Paremat päeva poleks osanud lootagi.

Tänane hommik oli ka omamoodi. Hommikul kell 06:15 sõidutas mind lennujaama juba päris mitu-mitu päeva näinud takso. Raadiost tuli Homenjat ja Rolfi ("Mu ingel saaa...."). Nagu arvata oligi, olin esimene meist kolmest, kes kohale jõudis. Annamari ja Juss tulid ka varsti ja peagi sai lennuki peale minna. Turvaväravatest läbi minnes hakkas värav piiksuma ja mind otsiti läbi. Teadsin, et sellist asja võib juhtuda, aga kuna tegemist oli minu esimese lennureisiga, siis võttis ikka jala veits võbisema. Midagi eluohtlikku mult ei leitud ja ma võisin edasi minna. Lend oli päris igav, kuigi kestis kõigest 45 minutit. Kohale jõudes passisime Stockholmi lennujaamas... eee... mingi 12 tundi? Pidime saama sealt Madriidi lennukile, aga mootoriga oli mingi jura ja meid ajati lennukist välja. Nojah, mis siis ikka, selle asemel saime tasuta hotellitoa ja söögid Stockholmis. Tuba on kena ja wifi on ka!! Muidu oleksime pidanud Madriidi lennujaamas ööbima. Ja ah jaa oleksin peaaegu unustanud- kerge paanika oli ka Stockholmi lennujaamas. Kui ma oma koti kontrollist läbi lasin, peatas sealne turvatöötaja järsku lindi kinni ja kutsus teise töötaja enda juurde. Midagi nad seal jahvatasid rootsi keeles ja vahtisid arvutiekraanile, mis siis minu koti sisu näitas. Noh ei teagi mis sellega oli, aga edasi mind siiski lasti. Ja siis... mõne aja pärast kuulen kõlaritest jälle mingit rootsi möla ja keegi justkui ütleb minu nime kolm korda. Noh eks ta selliselt väga suure aktsendiga oli öeldud, aga ma kohe esimese asjana mõtlesin, et midagi ikka selle kotiga siis oli. Vaatasin veel enda koti sisu üle, aga midagi eluohtlikku ma sealt küll ei leidnud. Läksime siis kolmeski tagasi ja küsisin sealsetelt töötajatelt, milles asi on ja mind suunati edasi service desk-i, sest midagi pidavat lahti olema lennufirma asjandusega. Otsisime seda service deski taga aga ei leidnud, mitte ühegi töötaja juhenditest ka õigesti aru ei saanud ja lihtsalt tormasime mööda terminali ringi, sest meie lennuk pidi varsti lahkuma (kuigi lõpuks siiski ei lahkunud). Pidevalt saadeti meid ühest kohast teise, aga kuskilt abi ei saanud. Kartsime Annamariga, et äkki on mingi värk pagasiga, sest Tallinna lennujaama check in-i tädi keeras mingi jura kokku, niimoodi et meie pagas pidi otse minema New Yorki, kuigi TEGELIKULT pidime pagasi igas lennujaamas välja võtma. Kuna aga Madriidi lend ära jäi, siis saime mõlemad ka pagasi tagasi. No igatahes... lõpuks sellest häirest midagi ei saanudki. Juss arvas, et ma kuulsin lihtsalt mingeid hallukaid ja mina nüüd ei teagi enam mida arvata. Võib-olla kujutasingi midagi ette. Noh, mis seals' ikka, naltsi peab ju kah saama.

Ja nüüd me siin olemegi. Homme siis loodame, et saame Madriidi ja suht suure tõenäosusega vist NY-i lennu peale ei jõua. Aga eks näis mis saab... Elu on seiklus.