Jälle alaealine

Just nüüd mõni aeg tagasi juhtus eriti lambikas asi. Läksime Annamariga hilisõhtust jäätist sööma (siin ülimõnusad jätsikohad, võid igast erinevaid jäätisesorte võtta ja igast manti sinna peale panna) ja teel sinna nägime ühes parklas mahajäetud madratsit- selline kena roosiline, kaheinimese oma. Tagasiteel koju mõtlesime, et veaks selle kahevahel koju. Koduni oli küll tükk maad, aga mõtlesime, et mis see siis kahel tugeval tüdrukul ära teha ei ole. Võtsime selle siis mõlemast otsast kätte, aga madrats osutus raskemaks kui me arvata oskasime. Ubisime seal seda veidi, kuni üks neeger meits veits eemal midagi seletama hakkas. Tal oli selline päris suur kastiga auto ja küsisime, kas ta ei viitsiks madratsi auto peale võtta ja meid koju ära viia. Alguses ta tundus nagu veidi tõrges, aga siis oli rõõmuga nõus. Ja nii me siis sõitsimegi madratsiga kodu poole (jala poleks me seda iial suutnud ära viia). Tänasime ausaid härrasid ja tarisime madratsi liftiga kolmandale korrusele. Muidugi pidime liftis pilti ka tegema. Jama oli see, et uksed tahtsid kogu aeg kinni minna ja pidime jala pidevalt vahele, aga siis liftiga juhtus midagi ja ta läks korrast ära mõneks ajaks, aga no natuke naiste mõistust ja lift sai jälle korda. Eile hankis Pets meile rõdule toolid ka, mille jälle mina ja Annamari meie majast mahajäetuna kuskilt koridorist leidsime. Aga me pole ainukesed, kes asju igalt poolt kokku korjuvad. Teised eestlased on leidnud ka madratsi ja vist kaks patja ja noa. Aga no küll me varsti üle trumpame oma leidudega.