Kannatuste rada

Viimane päev Eestis oli mõnus. Esmalt sai isa-emaga selleks korraks viimast korda koos oldud ja siis väike piknik koos viie super söpakaga. Paremat päeva poleks osanud lootagi.

Tänane hommik oli ka omamoodi. Hommikul kell 06:15 sõidutas mind lennujaama juba päris mitu-mitu päeva näinud takso. Raadiost tuli Homenjat ja Rolfi ("Mu ingel saaa...."). Nagu arvata oligi, olin esimene meist kolmest, kes kohale jõudis. Annamari ja Juss tulid ka varsti ja peagi sai lennuki peale minna. Turvaväravatest läbi minnes hakkas värav piiksuma ja mind otsiti läbi. Teadsin, et sellist asja võib juhtuda, aga kuna tegemist oli minu esimese lennureisiga, siis võttis ikka jala veits võbisema. Midagi eluohtlikku mult ei leitud ja ma võisin edasi minna. Lend oli päris igav, kuigi kestis kõigest 45 minutit. Kohale jõudes passisime Stockholmi lennujaamas... eee... mingi 12 tundi? Pidime saama sealt Madriidi lennukile, aga mootoriga oli mingi jura ja meid ajati lennukist välja. Nojah, mis siis ikka, selle asemel saime tasuta hotellitoa ja söögid Stockholmis. Tuba on kena ja wifi on ka!! Muidu oleksime pidanud Madriidi lennujaamas ööbima. Ja ah jaa oleksin peaaegu unustanud- kerge paanika oli ka Stockholmi lennujaamas. Kui ma oma koti kontrollist läbi lasin, peatas sealne turvatöötaja järsku lindi kinni ja kutsus teise töötaja enda juurde. Midagi nad seal jahvatasid rootsi keeles ja vahtisid arvutiekraanile, mis siis minu koti sisu näitas. Noh ei teagi mis sellega oli, aga edasi mind siiski lasti. Ja siis... mõne aja pärast kuulen kõlaritest jälle mingit rootsi möla ja keegi justkui ütleb minu nime kolm korda. Noh eks ta selliselt väga suure aktsendiga oli öeldud, aga ma kohe esimese asjana mõtlesin, et midagi ikka selle kotiga siis oli. Vaatasin veel enda koti sisu üle, aga midagi eluohtlikku ma sealt küll ei leidnud. Läksime siis kolmeski tagasi ja küsisin sealsetelt töötajatelt, milles asi on ja mind suunati edasi service desk-i, sest midagi pidavat lahti olema lennufirma asjandusega. Otsisime seda service deski taga aga ei leidnud, mitte ühegi töötaja juhenditest ka õigesti aru ei saanud ja lihtsalt tormasime mööda terminali ringi, sest meie lennuk pidi varsti lahkuma (kuigi lõpuks siiski ei lahkunud). Pidevalt saadeti meid ühest kohast teise, aga kuskilt abi ei saanud. Kartsime Annamariga, et äkki on mingi värk pagasiga, sest Tallinna lennujaama check in-i tädi keeras mingi jura kokku, niimoodi et meie pagas pidi otse minema New Yorki, kuigi TEGELIKULT pidime pagasi igas lennujaamas välja võtma. Kuna aga Madriidi lend ära jäi, siis saime mõlemad ka pagasi tagasi. No igatahes... lõpuks sellest häirest midagi ei saanudki. Juss arvas, et ma kuulsin lihtsalt mingeid hallukaid ja mina nüüd ei teagi enam mida arvata. Võib-olla kujutasingi midagi ette. Noh, mis seals' ikka, naltsi peab ju kah saama.

Ja nüüd me siin olemegi. Homme siis loodame, et saame Madriidi ja suht suure tõenäosusega vist NY-i lennu peale ei jõua. Aga eks näis mis saab... Elu on seiklus.