Jälle alaealine

Okei mõtlesin, et kirjutan siia natukene, et sellest tüütust kohustusest lahti saada.
Asjad olid vahepeal üsna halvad, kuna meil polnud kodu. Alguses kui San Diegosse saabusime, siis võtsime asja üsna lõdvalt. Need hostid, kelle juures esimesed ööd olime, said meile ühe korteri ja selle asjaajamisega läks üsna kaua aega, aga samal ajal me muid kortereid enam ei vaadanud ja lõpuks lendas see korterivärk metsa, kuna mänedžer sai teada, et meid tuleb sinna rohkem kui 2 inimest elama. Siin on inimestel väga karmid reeglid, kui palju inimesi ühes korteris elada tohib ja tahavad saada igast asju, näiteks nagu tõend selle kohta, et sul on töö olemas ja oled võimeline üüri maksma ja ka tõendit selle kohta, et oled eelnevates kohtades kuskil korterit üürinud ja mingeid probleeme sellega pole olnud. Kuna meil siiani tööd pole ja igasugune USA üüriajalugu puudub, siis kodu leidmine oli väga raske. Lõpuks leidsime ühe vanamehe, kes Ocean Beachil 3-toalist ja kahe vannitoaga korterit üürib. Üle kivide ja kändude saime selle endale. Läksime korterit vaatama niimoodi, et Madli ja Juss mängisid paarikest ja mina olin lihtsalt nende sõbranna vms. Õnneks mingeid formaalseid dokumente teha polnud vaja. Korteriomanikust sai meie uus vanaisa, kes meid oma käpa alla võttis ja meile bussikaardid ja pangakontod muretses. Tegelikult ta võiks vähem vanaisa olla, sest ta siin käimised muutuvad juba tüütavaks. Aga no kui me talle pärast teatasime, et 3 inimest tahaks siin veel elada, siis ta veits kohkus ära, sest nagu ma juba ütlesin, siis siin USA-s mingi oma seaduste kamm, aga lõpuks oli ta nõus ja hakkas meilt rohkem raha nõudma. Aga ega me ka lollid pole, ütlesime et meil on üks teine korter ka, kuhu me vb saaks ja kus äkki odavam oleks ja seda kuuldes lasi ta kohe üüri alla. Muidu meil siin selline ilma mööblita korter, ostsime endale madratsid-padjad ja värgid-särgid. Vanaisa andis veel enda köögivärki ka meile. Akna all on meil palm ja õhtuti näeb Seaworldist tulevat ilutulestikku. Mul on väga hea meel, et me kesklinnast Ocean Beachile üle tulime, sest see kesklinn on mingi suht rotikas koht, kus on palju mehhiklasi ja kes blonde inimesi esimest korda näevad. OB on ikka hoopis teine asi. Muidu siin USA-s kõik inimesed on super toredad ja San Diego on ka super ilus, Ocean Beachi rannast ma ei hakka parem rääkimagi!! Oleme ka San Diego päris getos ära käinud, see oli mehhiklasi täis loomulikult. Muidu Mehhikosse kohalikud väga ei soovita minna, sest seal toimuvad mingid narkosõjad ja inimesed surevad ära, aga vanaisa lubas meid sinna kuskile ilusasse kohta viia. Ah jaa, grämpal on ju mingi 100 autot ja need on täiega ägedad vanaaegsed, alles me rallitasime ühe Volgaga linna peal ringi. Ei jah, supercool on, töö võiks ka olla muidu. Homme hakkame otsima. Kui muud üle ei jää, siis lähme Seaworldi vaalasid küürima. Ma läheks täitsa hea meelega.
Me tegime Annamariga just oma toa korda ja nüüd on elu täitsa elamisväärne siin, isegi ilma mööblita. Tegime süüa ka- pastat, aga kui poisid koju tulid, siis ütlesid, et mingi peedi hais on siin.
No igatahes, tegelikult olen ma pidevalt mõelnud mingeid lahedaid asju, mida siia kirjutada, aga kuna mul on nii pikk vahe jäänud sisse, siis kõik on kahjuks meelest ära läinud.
Aaaaaa peaaegu oleksin ära unustanud KATJA. No tema on üks Siberi tšikk, kelle juures paar ööd olime ja kes meid petuga korterist ära ajas, kuigi see polnud tema korter. Annamari vist kirjutas sellest rohkem oma blogis (http://ignoringburgers.blogspot.com/), ma ei viitsi trükkida.