Jälle alaealine

Mina siin, rõdul, vaatan palme, naudin sooja päikest, kõrval Sunny D. Sõin just ära superhea sandwichi, mille ise töö juures tegin. Kolmapäeval on mul esimene "päris" tööpäev. Ma arvan, et saan hakkama. Alguses tundus kõik seal jube keeruline, aga ma hakkan vaikselt matsu ära tabama. Kuigi jube nadi tunne on küll valetada, et ma sinna aastaks jään, sest ma ju lahkun sealt juba augustis ja nemad lihtsalt pidid vaeva nägema, et mind treenida nii kaua. Aga no mis teha, rasked ajad, ja siin valetavad kõik enda kohta, kui tööd otsivad, sest kogu see majandusvärk siin USA-s on ikka väga pees. Saime selle kohta Annamariga veelgi enam kinnitust, kui eile kirikutes kurvalt abi palumas käisime. Vanaema rääkis juba ammu, et me kirikusse läheks ja ka Studenttourist öeldi, et kui muud tõesti üle ei jää, siis ehk kirikust saab abi, aga no meie abi küll ei saanud. Paljusid kirikuid ohustab sulgemisoht, sest raha ei ole kuskilt tulemas ja üleüldse vangutasid kõik pead, kui ütlesime, et tööd otsime.

Aga on ka häid uudiseid- nimelt mu arvuti töötab nüüd. Üks hea inimene Pets tegi selle korda. Ootasin nädal aega oma Windowsi CD-d, kuni selle lõpuks kätte sain, aga ema oli Windows XP asemel posti pannud Windows 7-e, mis minu arvutiga töötades on suht aeglane ja vanasid dokumente ei õnnestunud päästa ka, aga no ega ma ise ka seda ei teadnud alguses. Igatahes saan nüüd vähemalt internetis käia ja kui veab, siis ka Pohotshoppi kasutada. Nüüd on mul täitsa viimane väljalase olemas ja varsti peaks seda katsetama hakkama.

Olin eile õhtul üksinda kodus, sest ülejäänud pere oli Ocean Beachil neegritega räppimas. Mina ei läinud, kuna olin megaväsinud. Peab tõdema, et üksi kodus on väga mõnus olla. Mitte, et mul midagi teiste vastu on, aga olen juba üle kuu aja niimoodi elanud, et kogu aeg olen kellegagi koos. Eestis olles on mul õnneks tihti see õnnis võimalus üksi olla ja aeg-ajalt on ikka vaja hetke iseendale.

Üleeile käisid Nuki, Tõnu ja Joonas meil. Tavaliselt käivad nad siin ainult pesu pesemas, aga seekord tulid nad Kauri ära saatma, kuigi Kaur oli juba mitu tundi enne nende saabumist lahkunud. Ka meie uus daddy Kit oli samal ajal meil ja tõi pizzat ja suuupeerheaaad kana, loomulikult ka Pepsit. No jälle kõht tasuta täis. Nagu juba tavaks saanud, siis extreme campi rahvas oli hommikul juba enne meie ärkamist lahkunud. Kutsume neid nii (ja ka nemad ise), sest nad hoiavad ikka päris usinalt kokku. Alguses nad magasid põrandal ja vist ilma patjade ja asjadeta, aga nüüdseks on nad endale tänavatelt madratsid, padjad ja värgid leidnud. Käivad kõiki vahemaid jala ja on muidu üleüldse sellised säästlikud. Peaks võib-olla ka ise veidi kokkuhoidlikum olema, aga no ega ma siia USA-sse ju nälgima ka ei tulnud. Kõige rohkem on kahju meie väljakolimise pärast vist Nukil, sest talle meeldib meie korteris chillimas käia ja ilutulestikku vaadata. On küll mõnus korter, aga no mis teha, kui me seda enam endale lubada ei saa. 1700+ doltsi pole naljaasi, eriti kui see eesti kroonidesse ümber arvutada. Aga no aitab ka praegu, Linda käsi väsis trükkmisest ära.