Jälle alaealine

Mul küll ei ole blogi kirjutamise tuju, aga mõtlesin, et peaks ikka midagi kribama, et mitte maha jääda siin oma blogiga, sest pidevalt juhtub ju mingeid asju.

Ärakolimise päev oli selline, et lahkusime oma miljoni kohvri ja kotiga siis kui Kit kuskil väljas oli. Meil ei olnud see nii plaanitud, aga no teda lihtsalt polnud ja me arvasime, et ta ikka väga tahab meist lahti saada ja me ei julgenud isegi küsida, kas ta aitaks meil oma autoga asju kaksikute juurde kolida. Ta oleks seda ilmselt teinud, aga no me ei tahtnud teda häirida. Meil oli seda igast kola ikka tõesti palju, aga õnneks kaksikud elavad ka Pacific Beachil ja meil oli umbes 10 blokki kõndida. Alguses see tee ei tundunud väga hull, aga lõppkokkuvõttes oli see päris ränk rännak. Tegime vahepeal puhkepeatusi ja ühe peatuse tegime ühe maja ees, kus toimus mingi pidu. Istusime teisel pool teed maas oma kohvritega, kuni üks tüdruk meie juurde tuli ja meid õlut jooma kutsus. No mis meil saigi selle vastu olla, et vahepeal üks värskendav õlu võtta. Olesklesime seal veits aega, aga jätkasime peagi jälle oma rännakut, sest me ei tahtnud päris öösel ka kaksikute juurde jõuda. Selline probleem oli meil ka, et meil ei õnnestunud neid telefoni teel kätte saada ja me kartsime, et nad lasevad meid lihtsalt üle. Jõudsime nende maja juurde, aga tundus, et kedagi polnud kodus. Madli käis veel ukse peal kopsimas, aga ei midagi. Nonii. Tol hetkel olime me sõna otseses mõttes palmi all. Istusime kõnniteele maha ja pidasime sõjaplaani. Otsustasime, et jääme nende ukse ette magama, et neis süümepiinu tekitada, kui nad hommikul või millalgi koju peaksid jõudma. Aga ega me väga kaua ei pidanudki neid ootama, sest üks kaksikutest tuli oma paari sõbraga koju. Meie istusime veel kõnniteel ja tahtsime näha, mis nad nüüd teevad ja kas nad helistavad tagasi. Istusime ja istusime... aga ei midagi... aga varsti... ronisid nad kõik ühest aknast välja katusele. Ja nad istusid seal... ja istusid... ja jälgisid meid, kuidas meie seal maas istusime... See oli ikka suht ebareaalne... nagu kuskil komöödias või midagi. No varsti keegi neist hüüdis "Tiiiiina" ja juhtus nii, et nad lasid meid majja sisse. Ma ei tea, mis naltsi nad tegid, aga üks kaksikutest vist magas kodus ega kuulnud, kui me helistasime vms. No ja siis juhtus nii, et hakkas pidu ja juhtus nii ka, et ma pidin järgmisel hommikul kell pool 7 üles tõusma, et tööle minna. Õnneks ma peol väga hullu ei pannud, nii et mind vaevas ainult unepuudus, mitte pohmell vms. See oli ikka tõesti väga raske ärkamine, aga selle tegi kergemaks see, kui Madli poolunes "Tiina, sa oled nii tubli" ütles, sest keegi vist väga ei suutnud uskuda, et ma tõesti hommikul üles ärkan ja tööle lähen. Tööle minek oli ka nii, et loooomulikult otsustas mu plätu katki minna, nii et pidin pool teed paljajali kõndima, st ühes jalas oli plätu ja teises mitte. Tööl oli igav, sest mul oli keskeltläbi 1 klient tunnis ja ma pidin seal mingi 5 tundi vahtima. Aeg-ajalt üritasin teibiga oma plätut parandada, aga see oli suht mõttetu tegevus. Vahepeal helistas Juss ja teatas, et ta tuleb mu töö juurest läbi, et üks sandwich nahka pista. Palusin tal mu tossud kaasa võtta, et mul midagi jalga panna oleks, aga no ta loomulikult unustas. Peale tööd läksime Ocean Beachile, et "vanaisaga" rääkida ja deposiit tagasi saada. Loomulikult olin mina ilma jalanõudeta ja mu jalatallad olid lihtsalt kirjeldamatult jubedad. OB-lt ostsin uued plätud, aga deposiiti ei saanud, sest "vanaisa" hakkas mingit jura ajama, et korteris on mingi imelik lõhn ja köök on must või mis iganes. Täna käisime jälle seal ja saime osa raha kätte, ülejäänud saadab postiga.
Igatahes... Kaksikute juures olime 3 ööd. Viimasel ööl olid mingid poolakad ja austriakad ka ehk siis lõpuks oli seal kokku 8 couchsurferit. Me arvasime, et me ei meeldinud kaksikutele ja nad tahtsid meist lahti saada, aga lõpuks nad olid isegi kurvad, et me ära läksime, sest me meeldisime neile rohkem kui poolakad-austriakad. No nüüd me elame oma bosside aiamajakeses või stuudios või mis iganes see on. Meil on mõnusad jõulutulekesed laes ja seekord on mingit mööblit ka. Ma vist polegi veel rääkinud, et mul on nüüd teine töö ka- töötame kõik neljakesi ühes suuuuuuuures kaltsukas. Tänu Madlile saime sinna ja kuna me nii ägedad oleme, siis nad andsid meile ulualuse ka. Palka just eriti palju ei saa, aga vähemalt on katus pea kohal ja igal õhtul saab aias lauatennist mängida ja mullivannis käia + nende õlut juua + veel salaasju teha. Me likes. Eile õhtul tahtsime kuskile sööma minna. Astusime ühest mingist kreeka säägikoha uksest sisse, aga siis töötaja ütles, et kahjuks on nad juba suletud. No ja mis seal ikka, hakkasime ära minema, aga siis ta küsis, kas me liha tahame ja kuna me väga näljased olime, siis loomulikult ei öelnud me ära. Nii ta siis tõigi meile karbitäie liha. Me asusime seda kohe laua taha mugima ja varsti tuli ta juba leiva, toolide, vee ja küünlaga ning tegi meil olemise päris mõnusaks. Ja siis ta veel teatas, et ta on seal lähedal mingi BBQ koha manager ja kui meil kunagi kõht tühjaks läheb, siis me võime sinna minna ja ta hoolitseb meie eest ja annab meile süüa. Pole paha ma ütleks. Aga kuna me olime tõesti näljased, siis läksime veel kõrvalolevasse Mehhiko söögikohta ka ja ma tellisin endale veggie burrito, sest kuna meie bossid ja nende poeg ja naisbossi eksmees on kõik taimetoitlased, siis me ei julge nende ees liha eriti süüa. Nende poeg Dylan pole näiteks kunagi liha söönud. Ta on siuke lahe 7-aastane põnn, kes meile aeg-ajalt Michael Jacksoni järgi steptantsu tantsib.
Tööl oleme siiani riideid sorteerinud. See on suht nasty tegevus. Kahel päeval oleme olnud poe katusel riideid sorteerimas ja paljud neist olid kopitanud ja rõvedalt niisked ja no ilmsetl saime sealt sada haigust endale. Eile oli veel nii, et poes filmiti mingi vanakooli bändi muusikavideot ja mingil hetkel oli sinna järsku vaja mind, Annamarit ja Madlit taustaks tantsima. Meile anti 5 minutit, et 70ndate riided selga visata ja kaamera ette hüpata. Ega sellist tunnet ei olnud küll, et tahaks kuskil muusikavideos ennast eksponeerida, sest me tulime just kopitanud riiete hulgas mustade ja higistena. Pidime seal tantsima mingi 3 minutit ja saime kohe oma unelmate tööpostile tagasi minna. Kõik toimus tegelikult nii kiiresti, et me ei saanud väga arugi, mis toimus või et midagi üldse toimus.
Aga hambast nii palju, et see asi on hektel väga kõrvale jäänud. Vahepeal olid tõsised Eestisse tagasi minemise mõtted, sest Eestis maksaks see hamba parandus 3000-5000 krooni, aga siin 20 000 kr. Hambaarst ütles, et selle parandusega on väga-väga kiire ja ta ikka pidevalt korrutas, et ma olen ikka väga kõrge valulävega ja ta imestab, et ma valus ei piinle vms. Eks ma olen selline suht tough küll, aga no ega see valu nii hull ka polnud. Nüüd viimastel päevadel pole hammas üldse tunda andnud, kuigi arst veel kahtles, kas ma ikka teisipäevani pean valuvaigiste all vastu. Mul on homseks aeg, aga ma ei lähe sinna, sest ma lihtsalt ei kavatse seda raha maksta. Üks võimalus on minna Mehhikosse hammast parandama, sest seal pidavat häid arste olema ja tunduvalt odavam on ka, aga kaksikud ja nende sõbrad matsid selle mõtte kohe maha, sest seal võib näiteks selline asi juhtuda, et keegi varastab mu neeru ära, samal ajal kui ma hambaarsti toolil oimetuna magan. No mul on üks üle küll, aga mida rohkem, seda uhkem ja oma ühest neerust ei tahaks ma loobuda. Aga siis meie bossidel on üks tuttav, kes parandab hambaid väiksema raha eest ja kui asi veel hulluks läheb, siis saab tema juurde minna. Tegelikult ei meeldi mulle üldse hammastest rääkida, aga hetkel tundus, et peaks seda tegema. Ah jaa, hambaarst arvas seda ka, et "Tiina" on ülioriginaalne nimi ja "Haak" on ka väga huvitav oma kahe "a"-ga. Kui ma talle ütlesin, et keskkoolis oli mu klassis peale minu veel 2 Tiinat, siis ta enam nii ei arvanud.
Ah jaa, tegelikult Kit vist väga ei vihanudki meid, sest täna saatis ta mulle Facebookis kirja ja küsis, kuidas on mu hambaga jne. Ta ütles veel, et ta oli poes samal ajal kui me ära läksime ega jõudnud õigeks ajaks tagasi + ta oli meile musta leiba ostnud!! Ja Jorge saatis ka kirja kutsega BBQ partyle, kus saab lõhet ja värki, sest ta käis Alaskal mingil kalastustripil. Tasuta söök-jook on päris mõnus.
No üldiselt on praegu väga vaevaline seda kõike siin kirjutada, sest no kui ikka hetkel ei ole seda kirjutamisesoont, siis ei ole ja nii raske on tagantjärele kirjutada. Prrr. Aga no, adios amigos ja näeme juba 1,5 kuu pärast Eestis!