Jälle alaealine

Kuna ma oma kohviku bossile ütlesin sinna tööle minnes, et jään SD-sse terveks aastaks, siis on vaikselt kätte jõudnud aeg, kus ma pean talle teatama, et ma lähen septembris Eestisse tagasi. Juba paar viimast nädalat olen peas mõelnud igasuguseid valesid välja a la et mu kilpkonn suri ära ja pean Eestisse matustele minema, aga täna võtsin end kokku ja teatasin Jenile, et mu kaasmaalastel on raha otsas ja nad peavad Eestisse tagasi minema ja mina võib-olla ühes nendega. No ta jäi mind igatahes uskuma ja tundis meile kaasa jne. Väga paha tunne on niimoodi valetada, aga no midagi pole teha.

Tänane päev oli pikk. Ärkasin 6:45, et 8-ks tööle jõuda. Raske hommik oli + üks mees ja naine jätsid minu tehtud burritod söömata. See on alati nii nõme tunne, kui keegi ainult songib sinu tehtud toitu ja siis viskab minema. Ma ei saa aru, mis mu burritodel viga on, et need kellelegi ei meeldi :D Ma ise pole küll proovinud, aga peaks vist selle ära tegema, et see müsteerium lahendatud saaks.

Edasi sõitsin bussiga old towni. Buss oli friike täis nagu alati. Old townis ostsin veits Mehhiko kulinaid ja edasi läksin downtowni, kus on alati tore käia, sest see on ka alati mingeid friike täis. Ütleme niimoodi, et kodus on päris hea olla.

Eile hommik oli tore- ärkasime hommikul- mina, Juss, Annamari- ja Annamari luges Madli saadetud e-kirja Eestimaa muljetest kõva häälega ette. Lugesin seda praegugi veel ühe korra läbi ja tuleb tõdeda, et mulle meeldib seda kirja lugeda/kuulata (aitäh, Madli). Ma ei kujuta praegu ette, mida ma tunnen, kui Eestis tagasi olen. 20 päeva on veel jäänud. Võib-olla te mõtlete, et mis see siis ikka nii väga on, aga USA on tõesti hoopis teist moodi ja Starbucksis käin ma mitte ainult hea kohvi pärast, vaid ka seetõttu, et sinna sisse astudes tunneb alati Euroopa hõngu. Igatsen enda fotokaamerat taga. Äralendamishommikul jätsin selle raske südamega Eestisse, sest käsipagas läks päris raskeks. Nüüd kahetsen seda tegu.

Ja noh, Eesti ei kohtle mind üldsegi paremini kui USA- pole mul siin mingit õiget kodu ja pole enam ka Eestis. Head aega Pelgulinn my love ja tere tulemast Mustamägi? Või oli see Kilukarbimägi? Loodame, et seal on vähemalt Comarket (või Vons?)