Jälle alaealine

Tere sõbrad! Vahepeal on päris tore olnud ja ka mitte nii tore olnud. Mitte nii tore seepärast, et kogu mu töötamise himu on täiesti ära kadunud. Võileibade mätsimise ja kaltsude sorteerimise asemel tahaks nii väga rannas lebotada, sest tundub, et ka San Diegosse on lõpuks suvi jõudnud. Üleeile oli meil "kodus" karaokepidu. Jah, laulsin esimest korda oma elus karaoket ja no kuradi lõbus oli. Vana rokipeer Jeff oli see kõige tugevam laululind ja tuleb tõdeda, et ta laulab no ikka tõesti hästi. Aga minu meelest on see päris tore, et me saame oma bossidega niimoodi pidu panna.

Ja kui tänasest rääkida, siis käisin Mehhikos... hambaarsti juures!! Kuna Alef käib seal päris tihti, siis sokutasin ennast kaasa ja sain hamba parandatud 180 dollariga. San Diegos oleks läinud 700 dollarit. Alguses Alef küll rääkis, et hambaarsti kabinet ei ole seal just eriti kena jne, aga tegelikult polnud see üldsegi nii hull. Ma ütleks, et mitte eriti kehvem kui SD-s + mul oli ka telekas, mida ma küll eriti jälgida ei suutnud, kuna üks tädi mu hambas sorkis. Aga arst oli ka tasemel ja valu ei tundnud üldse. Alef muidugi üritas mind enne võimalikult palju hirmutada kogu selle hambaarsti värgiga, aga ma ei lasknud ennast sellest eriti heidutada + ta tuli oma kuradi iPhonega vahepeal pilti tegema, kui ma hambad pärani lakke vahtisin ("So that you could send it to your mom"). Kurb muidugi, et kogu minu Mehhiko trip ainult hambaarstiga piirdus, sest Alef kibeles sealt ära. Annamari ja Madli käisid peatänaval veits ringi ja ostsid mingit nodi. Ei saa ka mainimata jätta, et mul tuli piiri peal jälle probleeme ette. Passikontrollis oli härra ametnik millegi pärast väga kahtlustav minu suhtes, aga lõpuks lasi mind läbi. Aga siis võttis mind turvamees "vahele" ja kontrollis mu õlakoti ja arstirohukoti läbi. Ma vist näen väga kriminaal välja. A nüüd ma istun õnnelikult hipide tagaaias, kuulan tuulekellasid ja naudin ilma ehk siis trellide taha pole mind viidud. Ah jaa, Juss näiteks ei julgenud üldse Mehhikosse tulla, kuna seal tegelikult üsna ohtlik käia, mingid narkosõjad ja värgid. Aga no me oleme kõik elus ja sõitsime tagasi 8 neeruga (by Madli).

Mis veel? Eile pärast tööd kohvikus oli vaja kuidagi koju saada, aga kuna mu telefon oli refillimata, siis ei saanud Jeff mind kätte ja mina teda ka mitte, seega tuli ise vaadata, kuidas koju saada. Jalutasin siis Pacific Beachi peatänavale ja üritasin bussi peale minna, aga enne seda oli HÄDASTI vaja ühest riidepoest läbi käia, sest kõik asjad olid ainult 15 dollarit ja jäin seetõttu ühest bussist maha. Ei ostnud ma endale midagi ja bussid käivad ka siin nagu päikesevarjutus. Pidin järgmist bussi ootama ja kuna ma esimest korda seda marsruuti sõitsin, siis ei tedanud ma, kuhu edasi peab minema jne. Palusin ühelt pooklurdilt vanapapilt abi, kes mind lahkesti kodutänavani saatis ja kogu see teekond kestis mul 3 tundi, kuigi tegelikult oli see ainult 4 miili. Kodus arvasid kõik, et ma olen ära surnud jne ja see oli nii naljakas, kuidas Jeff ja Alef pärast mu kolmetunnise bussisõidu üle naltsi tegid. Põhimõtteliselt on nüüd niimoodi, et kui ma tahan 11.sept LA-st lennuki peale jõuda, siis ma peaksin homme juba minema hakkama, kui mul 4 miili peale 3 tundi läheb. Et siis ma hakkan juba kohevarsti tulema, mu sõbrad.