Tahan teile teatada, et meie tagasihoidlikus majakeses kummitab. Üleeile öösel hakkas Jussi iPhone järsku mängima ja mingit väga lambikat lugu, mida Juss kuulnudki polnud ja oot, midagi juhtus veel, aga ei mäleta. Aga no nüüd nt läks lamp ise põlema ja Annamari arvutist hakkas shufflega "It's raining men" mängima, mis ei ole ka väga normaalne asi.

A no muidu täna sõime kana ja peekonit vavhli ning siirupiga, mis oli ka päris huvitav kogemus.

Teate, ma olen niiiiiiii väsinud. Tulin just töölt ja ma pidin töö kätte peaaegu ära surema. Tavaliselt on see selline vaikne kohvik, kus harva mõni inimene käib, aga täna oli kogu aeg midagi teha. Ühel hetkel tuli sisse kamp inimesi, kes tahtsid 6 sandwichi ja samal ajal oli mul väljas grilli peal kana, mida ma valvama pidin ja samal ajal veel lonkis seal ringi mingi prükkar, keda ma ka jälgima pidin, et ta midaig ära ei varastaks ja peale kauba nõudis ta vett ka veel. Siis käis sealt läbi veel mingi tüdruk, kes midagi Jumalast jahvatas ja sellest, et inimesed ei tohiks karta, et nad põrgusse lähevad, sest Jumal ei taha inimesi karistada!! Aa ja kassaaparaat läks ka katki vahepeal. Awesome. Eelmine kord telliti mult quesadillat, aga ma ei osanud seda teha ja ütlesin kliendile, et kas ta ei tahaks midagi muud tellida, sest meil on koostisosad otsa saanud. No ta ei tahtnud midagi muud ja läks ära. Eile õhtul googeldasin veits ja uurisin välja, kuidas quesadillat tehakse. Täna telliti mult jälle seda. No tegin siis valmis ja ise olin lõpptulemuse üle päris uhke, aga kliendile vist ei meeldinud mu roog, sest ta jättis mingi songitud quesadilla laua peale vedelema. Päris piinlik oli. Ja kui ma kohvikut sulgesin (tund aega hiljem kui oleks pidanud, sest varem lihtsalt ei jõudnud), siis sain ma võõralt numbrilt kõne, kust mult telliti juustuga quesadillat. Alguses olin ma et wtf nagu, kuidas kliendid mu numbrit teavad, aga siis tabasin ära, et see on Jeff, kes mulle järgi oli tulnud. Eile just rääkisin talle seda quesadilla lugu ja ta kasutas seda lugu päris hästi ära. No Jeff on igatahes see tüüp, kelle juures me elame ja kelle juures kaltsukas me tööl käime. Aga ma nüüd lõpetan, Lindal on käsi väsinud jälle.

Isegi veel 4 kuud tagasi poleks osanud ma iialgi arvata, et ma leian end seismas teeääres, mingi poesilt käes, kõrvaklapid peas, reggae mängimas, mina tantsimas, kari neegreid/mehhiklasi mööda sõitmas, samal ajal tuututades või midagi hõigates. Kui me alles USA-sse olime tulnud ja nägime üht tüdrukut sildiga teeääres vehkimas, siis ma mõtlesin, et see on küll ikka väga nüri töö, mida ise teha ei tahaks ja nüüd ma olen ise samasugune. Või noh, ma olen tegelikult palju ägedam, ma ikka tantsin ka, mitte ei viibuta niisama. Aga jaa, alguses oli see töö suht ebameeldiv, aga pärast veerand tundi mõistsin ma, et kammooon, ma võin ju seda teha küll, kui see kellegi rahaprobleeme natukenegi parandab. Ja see oli tegelikult päris fun.

Mul küll ei ole blogi kirjutamise tuju, aga mõtlesin, et peaks ikka midagi kribama, et mitte maha jääda siin oma blogiga, sest pidevalt juhtub ju mingeid asju.

Ärakolimise päev oli selline, et lahkusime oma miljoni kohvri ja kotiga siis kui Kit kuskil väljas oli. Meil ei olnud see nii plaanitud, aga no teda lihtsalt polnud ja me arvasime, et ta ikka väga tahab meist lahti saada ja me ei julgenud isegi küsida, kas ta aitaks meil oma autoga asju kaksikute juurde kolida. Ta oleks seda ilmselt teinud, aga no me ei tahtnud teda häirida. Meil oli seda igast kola ikka tõesti palju, aga õnneks kaksikud elavad ka Pacific Beachil ja meil oli umbes 10 blokki kõndida. Alguses see tee ei tundunud väga hull, aga lõppkokkuvõttes oli see päris ränk rännak. Tegime vahepeal puhkepeatusi ja ühe peatuse tegime ühe maja ees, kus toimus mingi pidu. Istusime teisel pool teed maas oma kohvritega, kuni üks tüdruk meie juurde tuli ja meid õlut jooma kutsus. No mis meil saigi selle vastu olla, et vahepeal üks värskendav õlu võtta. Olesklesime seal veits aega, aga jätkasime peagi jälle oma rännakut, sest me ei tahtnud päris öösel ka kaksikute juurde jõuda. Selline probleem oli meil ka, et meil ei õnnestunud neid telefoni teel kätte saada ja me kartsime, et nad lasevad meid lihtsalt üle. Jõudsime nende maja juurde, aga tundus, et kedagi polnud kodus. Madli käis veel ukse peal kopsimas, aga ei midagi. Nonii. Tol hetkel olime me sõna otseses mõttes palmi all. Istusime kõnniteele maha ja pidasime sõjaplaani. Otsustasime, et jääme nende ukse ette magama, et neis süümepiinu tekitada, kui nad hommikul või millalgi koju peaksid jõudma. Aga ega me väga kaua ei pidanudki neid ootama, sest üks kaksikutest tuli oma paari sõbraga koju. Meie istusime veel kõnniteel ja tahtsime näha, mis nad nüüd teevad ja kas nad helistavad tagasi. Istusime ja istusime... aga ei midagi... aga varsti... ronisid nad kõik ühest aknast välja katusele. Ja nad istusid seal... ja istusid... ja jälgisid meid, kuidas meie seal maas istusime... See oli ikka suht ebareaalne... nagu kuskil komöödias või midagi. No varsti keegi neist hüüdis "Tiiiiina" ja juhtus nii, et nad lasid meid majja sisse. Ma ei tea, mis naltsi nad tegid, aga üks kaksikutest vist magas kodus ega kuulnud, kui me helistasime vms. No ja siis juhtus nii, et hakkas pidu ja juhtus nii ka, et ma pidin järgmisel hommikul kell pool 7 üles tõusma, et tööle minna. Õnneks ma peol väga hullu ei pannud, nii et mind vaevas ainult unepuudus, mitte pohmell vms. See oli ikka tõesti väga raske ärkamine, aga selle tegi kergemaks see, kui Madli poolunes "Tiina, sa oled nii tubli" ütles, sest keegi vist väga ei suutnud uskuda, et ma tõesti hommikul üles ärkan ja tööle lähen. Tööle minek oli ka nii, et loooomulikult otsustas mu plätu katki minna, nii et pidin pool teed paljajali kõndima, st ühes jalas oli plätu ja teises mitte. Tööl oli igav, sest mul oli keskeltläbi 1 klient tunnis ja ma pidin seal mingi 5 tundi vahtima. Aeg-ajalt üritasin teibiga oma plätut parandada, aga see oli suht mõttetu tegevus. Vahepeal helistas Juss ja teatas, et ta tuleb mu töö juurest läbi, et üks sandwich nahka pista. Palusin tal mu tossud kaasa võtta, et mul midagi jalga panna oleks, aga no ta loomulikult unustas. Peale tööd läksime Ocean Beachile, et "vanaisaga" rääkida ja deposiit tagasi saada. Loomulikult olin mina ilma jalanõudeta ja mu jalatallad olid lihtsalt kirjeldamatult jubedad. OB-lt ostsin uued plätud, aga deposiiti ei saanud, sest "vanaisa" hakkas mingit jura ajama, et korteris on mingi imelik lõhn ja köök on must või mis iganes. Täna käisime jälle seal ja saime osa raha kätte, ülejäänud saadab postiga.
Igatahes... Kaksikute juures olime 3 ööd. Viimasel ööl olid mingid poolakad ja austriakad ka ehk siis lõpuks oli seal kokku 8 couchsurferit. Me arvasime, et me ei meeldinud kaksikutele ja nad tahtsid meist lahti saada, aga lõpuks nad olid isegi kurvad, et me ära läksime, sest me meeldisime neile rohkem kui poolakad-austriakad. No nüüd me elame oma bosside aiamajakeses või stuudios või mis iganes see on. Meil on mõnusad jõulutulekesed laes ja seekord on mingit mööblit ka. Ma vist polegi veel rääkinud, et mul on nüüd teine töö ka- töötame kõik neljakesi ühes suuuuuuuures kaltsukas. Tänu Madlile saime sinna ja kuna me nii ägedad oleme, siis nad andsid meile ulualuse ka. Palka just eriti palju ei saa, aga vähemalt on katus pea kohal ja igal õhtul saab aias lauatennist mängida ja mullivannis käia + nende õlut juua + veel salaasju teha. Me likes. Eile õhtul tahtsime kuskile sööma minna. Astusime ühest mingist kreeka säägikoha uksest sisse, aga siis töötaja ütles, et kahjuks on nad juba suletud. No ja mis seal ikka, hakkasime ära minema, aga siis ta küsis, kas me liha tahame ja kuna me väga näljased olime, siis loomulikult ei öelnud me ära. Nii ta siis tõigi meile karbitäie liha. Me asusime seda kohe laua taha mugima ja varsti tuli ta juba leiva, toolide, vee ja küünlaga ning tegi meil olemise päris mõnusaks. Ja siis ta veel teatas, et ta on seal lähedal mingi BBQ koha manager ja kui meil kunagi kõht tühjaks läheb, siis me võime sinna minna ja ta hoolitseb meie eest ja annab meile süüa. Pole paha ma ütleks. Aga kuna me olime tõesti näljased, siis läksime veel kõrvalolevasse Mehhiko söögikohta ka ja ma tellisin endale veggie burrito, sest kuna meie bossid ja nende poeg ja naisbossi eksmees on kõik taimetoitlased, siis me ei julge nende ees liha eriti süüa. Nende poeg Dylan pole näiteks kunagi liha söönud. Ta on siuke lahe 7-aastane põnn, kes meile aeg-ajalt Michael Jacksoni järgi steptantsu tantsib.
Tööl oleme siiani riideid sorteerinud. See on suht nasty tegevus. Kahel päeval oleme olnud poe katusel riideid sorteerimas ja paljud neist olid kopitanud ja rõvedalt niisked ja no ilmsetl saime sealt sada haigust endale. Eile oli veel nii, et poes filmiti mingi vanakooli bändi muusikavideot ja mingil hetkel oli sinna järsku vaja mind, Annamarit ja Madlit taustaks tantsima. Meile anti 5 minutit, et 70ndate riided selga visata ja kaamera ette hüpata. Ega sellist tunnet ei olnud küll, et tahaks kuskil muusikavideos ennast eksponeerida, sest me tulime just kopitanud riiete hulgas mustade ja higistena. Pidime seal tantsima mingi 3 minutit ja saime kohe oma unelmate tööpostile tagasi minna. Kõik toimus tegelikult nii kiiresti, et me ei saanud väga arugi, mis toimus või et midagi üldse toimus.
Aga hambast nii palju, et see asi on hektel väga kõrvale jäänud. Vahepeal olid tõsised Eestisse tagasi minemise mõtted, sest Eestis maksaks see hamba parandus 3000-5000 krooni, aga siin 20 000 kr. Hambaarst ütles, et selle parandusega on väga-väga kiire ja ta ikka pidevalt korrutas, et ma olen ikka väga kõrge valulävega ja ta imestab, et ma valus ei piinle vms. Eks ma olen selline suht tough küll, aga no ega see valu nii hull ka polnud. Nüüd viimastel päevadel pole hammas üldse tunda andnud, kuigi arst veel kahtles, kas ma ikka teisipäevani pean valuvaigiste all vastu. Mul on homseks aeg, aga ma ei lähe sinna, sest ma lihtsalt ei kavatse seda raha maksta. Üks võimalus on minna Mehhikosse hammast parandama, sest seal pidavat häid arste olema ja tunduvalt odavam on ka, aga kaksikud ja nende sõbrad matsid selle mõtte kohe maha, sest seal võib näiteks selline asi juhtuda, et keegi varastab mu neeru ära, samal ajal kui ma hambaarsti toolil oimetuna magan. No mul on üks üle küll, aga mida rohkem, seda uhkem ja oma ühest neerust ei tahaks ma loobuda. Aga siis meie bossidel on üks tuttav, kes parandab hambaid väiksema raha eest ja kui asi veel hulluks läheb, siis saab tema juurde minna. Tegelikult ei meeldi mulle üldse hammastest rääkida, aga hetkel tundus, et peaks seda tegema. Ah jaa, hambaarst arvas seda ka, et "Tiina" on ülioriginaalne nimi ja "Haak" on ka väga huvitav oma kahe "a"-ga. Kui ma talle ütlesin, et keskkoolis oli mu klassis peale minu veel 2 Tiinat, siis ta enam nii ei arvanud.
Ah jaa, tegelikult Kit vist väga ei vihanudki meid, sest täna saatis ta mulle Facebookis kirja ja küsis, kuidas on mu hambaga jne. Ta ütles veel, et ta oli poes samal ajal kui me ära läksime ega jõudnud õigeks ajaks tagasi + ta oli meile musta leiba ostnud!! Ja Jorge saatis ka kirja kutsega BBQ partyle, kus saab lõhet ja värki, sest ta käis Alaskal mingil kalastustripil. Tasuta söök-jook on päris mõnus.
No üldiselt on praegu väga vaevaline seda kõike siin kirjutada, sest no kui ikka hetkel ei ole seda kirjutamisesoont, siis ei ole ja nii raske on tagantjärele kirjutada. Prrr. Aga no, adios amigos ja näeme juba 1,5 kuu pärast Eestis!

Nii-nii. Käisin täna hambaarsti juures ja mis mulle sealt öeldi? - Pean maksma 20 000 krooni, kui tahan oma hammast korda saada. Ma muidu tavaliselt ei ropenda, aga NO PUTSI KÜLL!!!!!!!

Täna on siis see päev, kui peame Kiti juurest välja kolima. No pole hullu, leidsime endale couhsurfist ühed kaksikud, kes meid rõõmsasti on nõus enda juurde võtma ja kes siinsamas Pacific Beachil elavad. Nagu nad ütlesid, siis saame nende juures seni olla, kuni neil meist kopp ees on. Käisime Madliga eile õhtul neid ja nende pesa üle vaatamas. Neil on selline mõnus kahekorruseline korter ja meie uueks pesaks on nende teine korrus, kus asub üks tuba. Ja noh, Seaworldi ilutulestikku näeb ka nende rõdult. Kaksikutel oli üks sõber Sid ka külas, kes oli mingi eriti naljakas tüüp. Käisime nendega poes pärast ja nad olid sellised agarad eesti keele õppijad. Sid õppis ära sellised laused nagu "Käi putsi!" ja "Mis mätsid?". Ütlesime, et "Käi putsi" tähendab midagi sellist nagu "Hi!" ja ma olin poes lihtsalt naerukrampides, kui ta mööda poodi naeratades ringi käis ja igale vastutulevale inimesele (ka. töötajatele) sõbralikult "Käi putsi!" ütles. Pärast saime Annamari ja Jussiga ka kokku ja Annamari jäi sellega vist päris rahule, kui Sid küsis talt "Mis mätsid?". No mina jäin esimese eesti keele tunniga väga rahule.

Aga mis puudutab minu personaalseid asju, siis õnn mind siin USA-s väga jälitanud ei ole. Esmalt läks arvuti pekki, siis telefon ja nüüd on mul hambaga mingi jura. Valutab juba mitmendat päeva. Elan valuvaigistite peal, aga loodetavasti saab peagi hambaarsti juurde. Üleeile läksid teised Madli tööandja juurde istumisele, aga mina pidin valutava hambaga "koju" jääma. Rääkisime Kitiga sellest, mida me siin USA-s teha võiks jne ja lõpuks tuli ka muidugi jutuks Mehhiko. Kit arvas, et minust saaks Mehhikos "rockstar Tiina" ja et they are gonna love me, viidates loomulikult mu blondile peale. Õõhhhh, "can't wait".

Eile oli mu esimene tööpäev. Kliente oli õnneks vähe, nii et väga rabistama ei pidanud. Sain 3 dollarit ja 53 senti tippi ka. Selle eest saaks vist isegi ühe burrito. Üldiselt läks vist normaalselt. Homme olen jälle tööl ja siis kohtun oma bossiga ka. Eks see ole siis näha, mis ta mu esimese töötegemise kohta arvab.

Mis on vahepeal toimunud?

- Reedel õhtul tulid meie juurde extreme campi liikmed Nuki ja Triin pesu pesema (nagu ikka). Meil oli plaan Jorge juurde peole minna. Kuna Nuki polnud 1,5 kuud kuskil peol käinud, siis läks ta meie peost suht ähmi täis ja tegi ettepaneku, et ta võiks meiega kaasa tulla. Loomulikult olime sellega nõus ja Jorge tuli meile oma ägeda autoga järgi.



Viskasime Triinu koju ja ise läksime Pacific Beachile. Päris äge pidu oli. Nuki oli kogu asjast nii sillas, et pingutas veidi alkoholiga üle ja kustus varsti ära. Meie Annamariga saime aga vahepeal coin laundrys vaipa pesta, sest Nukil juhtus vaibaga väike õnnetus. No see oli siis meie esimene pesumaja kogemus. Aga jaa, pidu oli hea ja pidasime vapralt kella seitsmeni hommikul välja.



Siin me oleme hommikul kell pool 8 või nii kodu poole minemas.


- Peeter lahkus täna öösel San Diegost. Passisime kella viieni üleval, et teda ära saata. Ega see üleval olemine väga raske pole, sest viimasel ajal unerežiim on nagunii veits pekkis.

- Täna kolisime Ocean Beachilt välja. Oleme nüüd Pacificul Kiti juures mõnda aega, kuni uue elamise leiame. Pacific Beachi rand on niiii ilus ja niiii äge, mõnusam kui OB. Täna juba kurtsin Annamarile ja Madlile ning kurdan teilegi, et ma kardan, et kui ma Eestisse tagasi tulen, siis ei suuda ma enam kunagi mitte millestki vaimustuda, sest siin USA-s on ikka igast asju nähtud, et ma ei jaksa igast veidruste peale enam imestadagi. Nt täna käisime ühes poes, mis olin niiiii suur ja kus oli niiiii palju asju ja toidukogused olid niiiii suured. No ega siin ikka toiduga ei koonerdata ja kui te näete septembris Eestis ühte prillidega palli ringi veeremas, siis ärge kartke, sest see olen mina.

- Aaaaand that's it for now.